Iga kord kui aine lõppes, siis küsisin õpilastelt kolm küsimus:
1) Mida ma tegin halvasti? Mida ma ei tohiks rohkem mitte mingil juhul teha.
2) Mida ma tegin hästi? Mille tegemist ma peaksin jätkama ka teistes klassides.
3) Mida õppisid siit ainest?
Täna mõtlesin, et oleks pidanud juurde küsima ka soovitusi, kuidas ma neid halbu asju võiks siis teisiti teha.. Suuliselt ma osad soovitused täna ka sain.
Kõige enam huvitab mind loomulikult esimene küsimus.
(Nüüd avastasin lisaks, et osad tagasiside lehed on teadmata kadunud - pean kindlasti need üles leidma!)
1)
a) Alguse poole eriti toodi välja, et võiks olla rangem või hoida rohkem korda.
Olen sellele üsna palju mõelnud. Kõige tähtsam oli välja mõelda meetodid, mis ei läheks vastuollu minu põhieesmärgiga mitte minna endast välja ning mitte olla ebameeldiv õpilaste suhtes.
Kõigepealt ebameeldivate olukordade lahendamiseks (loomulikult peale igasuguste suuliste märkuste jmt) püüdsin ma kaardistada probleemi allikas ning lasta tal kirjutada essee. Teemaks valisin esimesel juhul "Mida teha tundi segava õpilasega?" ning järgmiste juhtude teemad oli plaanis välja mõelda, kui tekib järjekordne keeruline olukord. Tavaliselt enam keegi pole tahtnud esseed kirjutada.
Essee on vaja valmis kirjutada jooksva tunni jooksul, mis hoidis teda aktiivsena kogu selle aja. Hindasin tööd nagu ikka maksimaalselt hindega 5. Lisaks ütlesin õpilasele, et just neid meetmeid ma hakkangi edaspidi kasutama kui peaks edaspidi probleeme tekkima.
Selgituseks nii palju, et probleem ei ole see, kui õpilane tahab palju rääkida või on väga aktiivne. Probleem tekib alles siis, kui tema tegevus hakkab ülejäänusid segama. Muutub ta siis agressiivseks vmt. Kui õpilane on väga aktiivne, siis ma lihtsalt suhtlen temaga rohkem. Tähelepanuvajadust on ka vaja rahuldada minu meelest..
b) Ranguse all seletati veel ka seda, et ma peaksin rangemini hindama neid, kes ei esita töid jne. Just selles osas olen tõesti olnud väga valel teel minu meelest. Selgituseks ütles täna üks õpilane, kellel muidu hinded 4-5, et kui oli vaja ära tuua esimene kodune töö ning nemad tegid selle ruttu valmis (rühmatöö oli), kuid teised mitte ning läksid ka tähtaegadest üle, siis edaspidi tekkis neil tunne, et töid ei olegi vaja õigel ajal esitada - niikuinii vahet ei ole.
Kuigi esseede ja tähtsamate töödega on nii, et on tähtaeg ja selle ületamisel enam maksimumhinnet ei saa jne, siis võib-olla proovin ka sellist lahendust, et õigeks ajaks esitamata tööde puhul kannan kohe puudulikud hinded sisse. Võib-olla see motiveerib neid ka aktiivsemalt parandama ja päevikusse jääb märge, et enne oli see hinne puudulik.
Rohkem läbivaid puudusi minu puhul välja ei toodud. Üksikud olid ka sellised nagu - panid mulle halba hinde jne. Kui midagi esines vaid üks kord, siis võtsin seda kui subjektiivset arvamust ning suhtusin natuke kriitilisemalt.
2) Positiivsest läbivaks oli see, et teemade seletamisel tõin enamasti näiteid ning tihti näiteid enda elust. Öeldi, et nende õpetajatest vähesed toovad sisse eraelu.
Kuna aines on üsna suur osa nö. loengu tüüpi tunde (vähemalt esimeses pooles), siis mäletades ise loenguid tean kui igavad need võivad olla. Parim, mida siia juurde sai sisse tuua on näited ning põnevad lood.
Lisaks toodi välja, et meeldis teha rühmatöid ja aktiivsemat laadi ülesandeid (kuigi jällegi päris kõigile see ei meeldinud), nalja sissetoomine oli positiivne, ei närvitse. Võib-olla oli miskit veel.. selles osas oli väga palju erinevat.
Kolmandat punkti ei hakka otseselt lahkama.
Üldiselt mina olen tulemustega rahul, sest arenemisruumi veel on ning kõik ei ole halvasti ka :)
Tuesday, June 9, 2009
Monday, June 1, 2009
Aine kokku võtmine
Täna sai järjekordse klassiga aine läbi ning kogusin enda kohta tagasisidet. Enam ei ole palju jäänud ka õppeaasta lõpuni ja teen siia kokkuvõtte tagasisidest, mida mulle on antud (peamiselt mälu järgi).
Aasta algul panin ma enda jaoks paika paar eesmärki, mida ma tahan õpetaja tööga saavutada. Kuna minu jaoks oli keeruline mõelda, kuidas ma võiksin klassis käituda või mida teha, siis ma mõtlesin selle küsimuse teisiti ümber. Ma mõtlesin, mida ma kohe kindlasti ei taha teha või kuidas ma mitte mingil juhul ei taha käituda.
1. Ma ei lähe endast välja mitte kordagi terve õppeaasta jooksul.
On see eesmärk hästi sõnastatud? Ei, ei ole... Mida tähendab endast välja minema? Tegelikult enda jaoks on mul vastus olemas - see on selline tunne, kus süda hakkab puperdama ning meel läheb natuke segi ja on võimalik, et ma käitun selliselt, mida hiljem kahetsen. Oma koolipäevist mäletan, et see on olukord, kus õpetajad lähevad närvi, hakkavad karjuma, sõimama ning alandama. Just selliseid asju ma ei tahtnud mitte mingil juhul teha.
Seda tingimust sai rikutud kaks korda. Ei, karjuma, sõimama jmt tegusid ma tegema ei hakanud ja võib-olla polnud need nii hullud rikkumised, kuid ühel korral lihtsalt läks olukord selliseks, kus ma tõesti ei teadnud mida teha (see oli õppeaasta alguses) ja oli ebameeldiv tunne. Sellel esimesel korral panin ma õpilased kirjaliku tööd tegema.. Teisel korral püüdsin kaardistada probleemi põhjustaja ning andsin talle ülesandeks kirjutada essee teemal "Mida teha tundi segava õpilasega?"
Rohkem kriitilisi olukordi pole olnud ja ma olen tõsiselt uhke selle üle. Ma tean, et on olukorrad ja inimesed, mis võivad mind tõsiselt endast välja viia ning vähemalt varem oli see minu üheks tugevamaks puuduseks üldse. Praeguseks loodan, et olen mitmeid kordi parem selles osas.
2. Vähemalt 1 õpilane ütleb, et ma olin tema parim õpetaja või üks parimatest.
See eesmärk sai korduvalt täidetud, esimesel korral juba kohe õppeaasta alguses kui esimestel klassidel hakkas minu aine läbi saama. Väga mõnus tunne on, arvestades seda, kui raske on öelda teisele inimesele midagi taolist.
Lisaks on öeldud, et minu aine on lemmikaine, lihtsalt lemmikõpetaja (mitte parim :P ) ja taolisi analooge.
Lisaks vahepeal ilmus eesmärk, et igas klassis hakkab olema vähemalt 2 õpilast, kellele minu aine väga meeldis (ning ehk ajendab neid rohkem ettevõtluse peale mõtlema). Sellised õpilased olen püüdnud enda kontaktnimekirja koondada (enamasti küll Orkutis) ning iga mõne aja tagant nende käest järgi uurida, kuidas neil läheb.
Võib-olla olid veel mingid vahepealsed eesmärgid, mis hetkel kohe meelde ei tule, kuid abstraktselt võin öelda, et olen väga palju selle õppeaasta jooksul arenenud ja oma mõtteis rohkem selgust leidnud.
Õpetamine on kõige lahedam töökoht (mul on nii raske sedasi öelda), mida ma olen teinud. Ja seda mitte sellepärast, et kõik varasemad on olnud nö. saekaatris tööotsad (olen töötanud küll saekaatrites). Küll aga ei ole ma kindel, kas ma täiskohaga õpetaja tahan ka edaspidi olla (see eeldab ka vastava hariduse omandamist jne). Kindlasti takistavaks võivad osutuda kool ja selle tööstruktuur üldiselt. Õpilased on igal pool lahedad.
Aasta algul panin ma enda jaoks paika paar eesmärki, mida ma tahan õpetaja tööga saavutada. Kuna minu jaoks oli keeruline mõelda, kuidas ma võiksin klassis käituda või mida teha, siis ma mõtlesin selle küsimuse teisiti ümber. Ma mõtlesin, mida ma kohe kindlasti ei taha teha või kuidas ma mitte mingil juhul ei taha käituda.
1. Ma ei lähe endast välja mitte kordagi terve õppeaasta jooksul.
On see eesmärk hästi sõnastatud? Ei, ei ole... Mida tähendab endast välja minema? Tegelikult enda jaoks on mul vastus olemas - see on selline tunne, kus süda hakkab puperdama ning meel läheb natuke segi ja on võimalik, et ma käitun selliselt, mida hiljem kahetsen. Oma koolipäevist mäletan, et see on olukord, kus õpetajad lähevad närvi, hakkavad karjuma, sõimama ning alandama. Just selliseid asju ma ei tahtnud mitte mingil juhul teha.
Seda tingimust sai rikutud kaks korda. Ei, karjuma, sõimama jmt tegusid ma tegema ei hakanud ja võib-olla polnud need nii hullud rikkumised, kuid ühel korral lihtsalt läks olukord selliseks, kus ma tõesti ei teadnud mida teha (see oli õppeaasta alguses) ja oli ebameeldiv tunne. Sellel esimesel korral panin ma õpilased kirjaliku tööd tegema.. Teisel korral püüdsin kaardistada probleemi põhjustaja ning andsin talle ülesandeks kirjutada essee teemal "Mida teha tundi segava õpilasega?"
Rohkem kriitilisi olukordi pole olnud ja ma olen tõsiselt uhke selle üle. Ma tean, et on olukorrad ja inimesed, mis võivad mind tõsiselt endast välja viia ning vähemalt varem oli see minu üheks tugevamaks puuduseks üldse. Praeguseks loodan, et olen mitmeid kordi parem selles osas.
2. Vähemalt 1 õpilane ütleb, et ma olin tema parim õpetaja või üks parimatest.
See eesmärk sai korduvalt täidetud, esimesel korral juba kohe õppeaasta alguses kui esimestel klassidel hakkas minu aine läbi saama. Väga mõnus tunne on, arvestades seda, kui raske on öelda teisele inimesele midagi taolist.
Lisaks on öeldud, et minu aine on lemmikaine, lihtsalt lemmikõpetaja (mitte parim :P ) ja taolisi analooge.
Lisaks vahepeal ilmus eesmärk, et igas klassis hakkab olema vähemalt 2 õpilast, kellele minu aine väga meeldis (ning ehk ajendab neid rohkem ettevõtluse peale mõtlema). Sellised õpilased olen püüdnud enda kontaktnimekirja koondada (enamasti küll Orkutis) ning iga mõne aja tagant nende käest järgi uurida, kuidas neil läheb.
Võib-olla olid veel mingid vahepealsed eesmärgid, mis hetkel kohe meelde ei tule, kuid abstraktselt võin öelda, et olen väga palju selle õppeaasta jooksul arenenud ja oma mõtteis rohkem selgust leidnud.
Õpetamine on kõige lahedam töökoht (mul on nii raske sedasi öelda), mida ma olen teinud. Ja seda mitte sellepärast, et kõik varasemad on olnud nö. saekaatris tööotsad (olen töötanud küll saekaatrites). Küll aga ei ole ma kindel, kas ma täiskohaga õpetaja tahan ka edaspidi olla (see eeldab ka vastava hariduse omandamist jne). Kindlasti takistavaks võivad osutuda kool ja selle tööstruktuur üldiselt. Õpilased on igal pool lahedad.
Subscribe to:
Posts (Atom)