Motiveerimine

Mis motiveerib inimesi kõige rohkem?

Ma mõtlen üldises mõttes, laiendatuna kõikidele tegevustele. Kas selleks on omanikutunde tekitamine, tunnustus kellegi poolt, uhkuse tunne tegevuse üle või hoopis midagi muud?

Vabatahtlikult moodustunud töörühmades arutletakse muu hulgas ka nendel teemadel.

Muu hulgas küsisin ka õpilastelt endilt, mis neid motiveeriks paremini õppima ja oma kooli üle suuremat uhkust tundma? Kogusin neid meetodil, kus igale pingile jagatakse tühi paberileht, kuhu neil on vaja kirjutada kolm vastust. Kui see on tehtud, siis leht tuleb edasi saata. Ringiga tuleb ka neile üks leht vastustega. Sinna on vaja juurde kirjutada veel kolm vastust. Lehele ei tohi kirjutada seda, mis on juba seal kirjas. Nii ring jätkub kuni algsed ettepanekud leiavad omaniku või veel veidi rohkem.

Sain mõned huvitavad vastused, aga teema pani mind ennast ka väga tugevalt mõtlema ja endal ideid genereerima. Mulle endale tundus huvitav, kui loodaks rohkem ühendusi õpetajate ja õpilaste vahel. Üks variant oleks panna õpetajaid endid võistlema (kas siis õpilaste vastu või omavahel) ja üks võistlus oleks näiteks väitlus. Mind huvitaks väga, mida minu lemmikõpetajad arvavad mingil teemal. Kuna on seos selle vahel, kas õpetaja isiklikult on õpilase arvates lahe ning nende õppepanuse vahel sellesse ainesse, siis selline vahend võiks potentsiaalselt tõsta ka õppeedukust.

Võib-olla keegi loeb seda ning tahab ise ka midagi huvitavat pakkuda?
-----
Minu ettepanekud tervikuna:
TUNNUSTUS
* Panna paika selged ja läbipaistvad meetodid, mille alusel õpilastel on võimalik tunnustust saada. Nt. kas õpilane on initsiatiivikas ja on mingi ürituse vmt korraldanud. Head õpitulemused - peavad olema objektiivselt mõõdetavad, keskmine hinne ei ole kõige parem variant, sest erinevatel õpilastel on erinevad ained isegi samal kursusel ja hinne võib sõltuda õpetajast ning õppeainest. Näiteks võib arvestada ainult põhiainete hindeid vmt.
* Tunnustada õpilasi millegagi, mis paneb neid seda tunnustust tahtma. Kiidukiri ei ole just kõige suurem motivaator, mille poole püüelda.
Võib-olla saab kuidagi stipendiumeid kasutada selliselt, et osa summast kasutada tunnustamisele, sest stipendium on ju ka tunnustamine ja eelarves umbes sarnase kirjeldusega.
* Stipendium suuremaks ja defitsiitsemaks. Ehk siis selleks, et stipendiumit saada ei piisa vaid tundidest osalemisest vaid on eritingimused, mida tuleb täita. Nt. keskmine hinne. Lisatingimus võib olla ka õppeväline aktiivsus vmt. Praegu saavad peaaegu kõik stippi kuigi üldiselt on nii, et kui öeldakse, et saadakse kusagil stipendiumit, siis tähendab see mingisugust erilist tasandit. Õpilane, kes saab stipendiumi on tublim kui need, kes ei saa (see ei tähenda, et keskmine hinne on kõrgem)
* Objektiivsemaks õpitulemuste hindamiseks võib korraldada nö siseeksameid. Põhikoolis, kus ma õppisin tehti seda tüüpi töid ja nimetati neid ainetundjateks. Ehk siis igas klassis on igas aines oma ainetundja. Kõik klassid teevad ühe töö igas aines (või teatud ainetes) ning lihtsalt inimene, kes saab parima tulemuse on selles aines ainetundja. Õpilased, kes on rohkemates ainetes ainetundjad kutsutakse kuhugi vastuvõtule või premeeritakse kuidagi muul moel. Objektiivne on ta selle tõttu, et õpilast võrreldakse enda klassikaaslastega ja kõigil on võimalus parimat tulemust saada. Lisaks see tõstab tunduvalt taset. Kui selles põhikoolis jäeti enamikes ainetes selline võistlus ära, siis nende ainete tase ka langes.

ÕPPETÖÖ
* Loov õpetaja. Kui teha selline väike katse ja tuletada meelde 5 viimast peaosatäitja eest saanud Oscari näitlejat või 10 kõige rikkamat inimest, siis enamik inimesi jääb sellega jänni. Peaaegu kõik aga mäletavad 3 õpetajat, kes on neid kõige rohkem mõjutanud. Võimalusel õpetajaid arendada ja motiveerida neid kasutada uusi meetodeid. Motiveeritud õpetaja tõstab tugevalt ka õpilaste motivatsiooni õppimiseks. See peaks minema küll pigem õpetajate töörühma, aga panna õpetajad nt väitlema mingisugustel teemadel.
* Lahedad/mõnusad klassiruumid. Kasvõi oleks võimalus kasutada selliseid klasse, kus lauad on ringis (mitu sellist klassi oleks kooli peal), kus üldse pole laudasid ega toole. Üleüldse võib-olla igale õpetajale oma klassiruum (või mõne õpetaja peale üks), kes saaks seda igatemoodi korraldada. Võib-olla seda on keeruline toestada, aga minu meelest oleks see lahe.
* Tunniplaani korraldada nii, et erinevad tundide grupid teatud päevadel regulaarselt. Ehk siis näiteks humanitaarsemad ained esmaspäeval ja kolmapäeval, reaalsemad ained teisipäeval ja neljapäeval ja reedel miskit muud vmt. Mina olen märkanud, et kuna me õpime teisipäeviti ja neljapäeviti matemaatika eksamiks, siis ka siis, kui me ei saa nendel päevadel kokku tunnen ma, et tahaks matemaatikat õppida. Sama ka jõusaaliga.. nendel päevadel, kui ma olen harjunud trenni tegema, siis on tugevam kihk ka trenni minna (ja just kindlatel päevadel kindlaid lihaseid treenida). Võib-olla see tõstab õppetöö efektiivsust.
* Individuaalsed õppegraafikud. Ma saan aru, et see võib olla ülikeeruline teostada ja kindlasti mitte esimesi prioriteete, aga erinevad katsed (osad koolid on sellist süsteemi kasutanud) on näidanud, et selline lähenemine aitab tulemusi parandada. Ehk siis aine alguses panevad õpilased ise endale eesmärgid paika. Neile antakse küll kohustuslikud teemad, mida tuleb läbida ning võib-olla mingisugused minimaalsed nõuded (riigi poolt seotud õppekava), kuid nad saavad ise paika panna, mis kuupäevadeks nad midagi esitama peavad ning kui sügavuti millist teemad nad tahavad võtta jne. Selliselt saaksid õpilased palju rohkem vabadust õppida rohkem neid aineid, mis neile tõsiselt pinget pakuvad ning väga minimaalsel tasemel neid, mis ei meeldi. Need, kes nii ehk naa on nö kolmelised ja veavad ennast läbi saavad seda teha omal vabal tahtel ja ei saa olla sellepärast "lahedad", kui vähe nad õpivad.
* Kaks õpetajat suure klassi peale. Kaks õpetajat suurendab tõsiselt tunni efektiivsust. Kõigepealt võib tekkida arutelu, mõlemad õpetajad tahavad endast parima anda teise õpetaja silmis, nad saavad alati öelda, mida keegi tegi hästi või halvasti, mõlemad saavad üksteist täiendada, kui üks õpetaja räägib mingil teemal, siis teine saab näiteks jooksvaid küsimusi lahendada ja veel paljugi muud. Ka sellist lähenemist on proovitud teistes koolides. Ma ise olen seda proovinud. See on lahe. Kui hakata kritiseerima ja mõelda selle peale, et ressursse ei jätku, siis teha sellist lahendust mitte kõigi ainete jaoks vaid mõnede.
* Grupid poole väiksemaks. Mida väiksem grupp, seda paremini infot omastatakse. 10-15 on minu meelest optimaalne ning mõnus grupp, kus kõik saavad tunnist osa ja ka tulemused võivad olla paremad.
* Kõik kooli töötajad, kes on seotud õpilastega annavad tundi. Ma olen siiski seisukohal, et see oleks hea. Ma ei räägi täiskoormusest õpetaja kohast vaid korra nädalas või üle nädala toimuvast vabatahtlikust tunnist (aga näiteks iga õpilane võib valida ise, millisest tunnist ta tahab osa võtta) enda jaoks pädeval teemal. Kes teeb juhtimisest, kes finantsidest, kes töökorraldusest jne.
* Preemiatena puhkused. Isiklik õppegraafik lubaks tublimatel saada rohkem vaba aega õppetööst. Aga üldises mõttes, kasvõi tublimatele lubada sügis- ja kevadvaheaeg ning järelevastajad saaksid nendel päevadel oma võlgnevusi likvideerida. Ka nädal aega varem suvepuhkusele saada võib saada väga heaks preemiaks.
* Üleüldine kaasaegsem keskkond. Arvutiklassidesse elektroonilised tahvlid (või siis teistesse klassidesse ka), remont klassidesse ja mujal samuti.

AKTIIVNE TEGEVUS
* Rohkem klassidevahelisi võistlusi. Emakeelepäeva puhul toimunud võistlused olid lahedad ja tõid osad klassid tervikuna esile. Võib lasta õpilastel endal ka korraldada selliseid asju.
* Õpetajad, kes peaksid olema eeskujuks panna võistlema. Õpetajad on reeglina kellegi klassijuhatajad ja õpilastel tekib ka võistlusmoment, kelle õpetaja võidab. See võib ajendada neid toetama õpetajat või järgmine kord ise klassi uhkust esindades rohkem aktiivsed olema.
* Lasta õpilastel õpetajaid tundma õppida. Kui praegu õpilased teavad vaid neid õpetajaid, kes neile tunde annavad (ja ka võib-olla nad teavad vaid nägu ja parimal juhul veel ka nime), siis teisi nad ei teagi. Lasta õpilastel teha erinevate õpetajatega intervjuusid, erinevaid võistlusi koos jmt. Võistlustele koguda kokku õpetajaid ja õpilasi ning panna nad kokku. Jällegi, korraldada õpetajatele väitlus, mis toimuks nt üks kord kuus. Erinevatel kordadel on kas erinevad õpetajad või siis samad. Võib-olla korraldada mingeid võistlusi. Kui ma oleks õpilane, siis ma küll tahaks teada, mida minu jaoks tähtis õpetaja ühel või teisel teemal arvab.
* Õpetajate aktiivsem teavitamine koolis toimuvast. Kui Harle teeb siin koolis robootika tundi, siis vähesed teavad sellest. Ma üritan oma tundides alati rääkida huvitavatest võimalustest meie koolis ja ka väljaspool seda, kuid kui oleks mingi ühine andmebaas või mingi fail, mida saadetakse õpetajatele laiali, et nad saaks erinevaid võimalusi promoda oma tundides. Plakatid on küll toredad, aga üsna tihti neid ei loetagi (või loetakse liiga hilja). Võib-olla kodulehel selline avalik

OMANIKUTUNNE (uhkus)
* Ühe võimaliku tunnustusena kinkida lahedaid T-särke, pusasid ja muid riideesemeid (ka rinnamärke), kus oleks ära toodud RAK. Logo, nimi vmt. Tähtis on, et see ei oleks liiga täis topitud kooli logode ja muu taolisega, sest siis kaob tahtmine seda kanda ka vabal ajal.
* Erinevad võistlused siduda RAK-iga. Neid samuseid T-särke võiksid kujundada ka meie enda õpilased. Auhinnaks loomulikult mitte ainult need särgid vaid midagi huvitavamat. Praegu on probleem, et ei ole inimesi, kes teeks selliseid asju, aga üsna tihti on õpilased palju pädevamad disainerid ja tulevad väga lahedate tulemustega välja. Neid esemeid on võimalik hiljem kasutada kooli esindamisel erinevatel võistlustel (kokad nt) ja väliüritustel (firmakülastused vmt). Võib proovida ka neid esemeid müüa. Võib-olla tekitada süsteem, et mingi osa müügist saab selle eseme välja mõelnud meeskond või isik.
Sidumise all mõtlesin ka seda, et kui viktoriin, siis teha kooli ajaloo kohta või praeguse süsteemi kohta (mis osakonnad meil on ja kes on osakondade juhatajad jne). Kui kirjandi- või essevõistlus, siis seotud meie kooliga (kasvõi see samune "Kuidas õpilasi motiveerida RAK-is?"). Kui luulevõistlus, siis jällegi kooliga seotud jne.