Tagasiside Germanile

Iga kord kui aine lõppes, siis küsisin õpilastelt kolm küsimus:
1) Mida ma tegin halvasti? Mida ma ei tohiks rohkem mitte mingil juhul teha.
2) Mida ma tegin hästi? Mille tegemist ma peaksin jätkama ka teistes klassides.
3) Mida õppisid siit ainest?

Täna mõtlesin, et oleks pidanud juurde küsima ka soovitusi, kuidas ma neid halbu asju võiks siis teisiti teha.. Suuliselt ma osad soovitused täna ka sain.

Kõige enam huvitab mind loomulikult esimene küsimus.
(Nüüd avastasin lisaks, et osad tagasiside lehed on teadmata kadunud - pean kindlasti need üles leidma!)
1)
a) Alguse poole eriti toodi välja, et võiks olla rangem või hoida rohkem korda.
Olen sellele üsna palju mõelnud. Kõige tähtsam oli välja mõelda meetodid, mis ei läheks vastuollu minu põhieesmärgiga mitte minna endast välja ning mitte olla ebameeldiv õpilaste suhtes.

Kõigepealt ebameeldivate olukordade lahendamiseks (loomulikult peale igasuguste suuliste märkuste jmt) püüdsin ma kaardistada probleemi allikas ning lasta tal kirjutada essee. Teemaks valisin esimesel juhul "Mida teha tundi segava õpilasega?" ning järgmiste juhtude teemad oli plaanis välja mõelda, kui tekib järjekordne keeruline olukord. Tavaliselt enam keegi pole tahtnud esseed kirjutada.

Essee on vaja valmis kirjutada jooksva tunni jooksul, mis hoidis teda aktiivsena kogu selle aja. Hindasin tööd nagu ikka maksimaalselt hindega 5. Lisaks ütlesin õpilasele, et just neid meetmeid ma hakkangi edaspidi kasutama kui peaks edaspidi probleeme tekkima.

Selgituseks nii palju, et probleem ei ole see, kui õpilane tahab palju rääkida või on väga aktiivne. Probleem tekib alles siis, kui tema tegevus hakkab ülejäänusid segama. Muutub ta siis agressiivseks vmt. Kui õpilane on väga aktiivne, siis ma lihtsalt suhtlen temaga rohkem. Tähelepanuvajadust on ka vaja rahuldada minu meelest..

b) Ranguse all seletati veel ka seda, et ma peaksin rangemini hindama neid, kes ei esita töid jne. Just selles osas olen tõesti olnud väga valel teel minu meelest. Selgituseks ütles täna üks õpilane, kellel muidu hinded 4-5, et kui oli vaja ära tuua esimene kodune töö ning nemad tegid selle ruttu valmis (rühmatöö oli), kuid teised mitte ning läksid ka tähtaegadest üle, siis edaspidi tekkis neil tunne, et töid ei olegi vaja õigel ajal esitada - niikuinii vahet ei ole.

Kuigi esseede ja tähtsamate töödega on nii, et on tähtaeg ja selle ületamisel enam maksimumhinnet ei saa jne, siis võib-olla proovin ka sellist lahendust, et õigeks ajaks esitamata tööde puhul kannan kohe puudulikud hinded sisse. Võib-olla see motiveerib neid ka aktiivsemalt parandama ja päevikusse jääb märge, et enne oli see hinne puudulik.

Rohkem läbivaid puudusi minu puhul välja ei toodud. Üksikud olid ka sellised nagu - panid mulle halba hinde jne. Kui midagi esines vaid üks kord, siis võtsin seda kui subjektiivset arvamust ning suhtusin natuke kriitilisemalt.

2) Positiivsest läbivaks oli see, et teemade seletamisel tõin enamasti näiteid ning tihti näiteid enda elust. Öeldi, et nende õpetajatest vähesed toovad sisse eraelu.

Kuna aines on üsna suur osa nö. loengu tüüpi tunde (vähemalt esimeses pooles), siis mäletades ise loenguid tean kui igavad need võivad olla. Parim, mida siia juurde sai sisse tuua on näited ning põnevad lood.

Lisaks toodi välja, et meeldis teha rühmatöid ja aktiivsemat laadi ülesandeid (kuigi jällegi päris kõigile see ei meeldinud), nalja sissetoomine oli positiivne, ei närvitse. Võib-olla oli miskit veel.. selles osas oli väga palju erinevat.

Kolmandat punkti ei hakka otseselt lahkama.

Üldiselt mina olen tulemustega rahul, sest arenemisruumi veel on ning kõik ei ole halvasti ka :)

Aine kokku võtmine

Täna sai järjekordse klassiga aine läbi ning kogusin enda kohta tagasisidet. Enam ei ole palju jäänud ka õppeaasta lõpuni ja teen siia kokkuvõtte tagasisidest, mida mulle on antud (peamiselt mälu järgi).

Aasta algul panin ma enda jaoks paika paar eesmärki, mida ma tahan õpetaja tööga saavutada. Kuna minu jaoks oli keeruline mõelda, kuidas ma võiksin klassis käituda või mida teha, siis ma mõtlesin selle küsimuse teisiti ümber. Ma mõtlesin, mida ma kohe kindlasti ei taha teha või kuidas ma mitte mingil juhul ei taha käituda.

1. Ma ei lähe endast välja mitte kordagi terve õppeaasta jooksul.

On see eesmärk hästi sõnastatud? Ei, ei ole... Mida tähendab endast välja minema? Tegelikult enda jaoks on mul vastus olemas - see on selline tunne, kus süda hakkab puperdama ning meel läheb natuke segi ja on võimalik, et ma käitun selliselt, mida hiljem kahetsen. Oma koolipäevist mäletan, et see on olukord, kus õpetajad lähevad närvi, hakkavad karjuma, sõimama ning alandama. Just selliseid asju ma ei tahtnud mitte mingil juhul teha.

Seda tingimust sai rikutud kaks korda. Ei, karjuma, sõimama jmt tegusid ma tegema ei hakanud ja võib-olla polnud need nii hullud rikkumised, kuid ühel korral lihtsalt läks olukord selliseks, kus ma tõesti ei teadnud mida teha (see oli õppeaasta alguses) ja oli ebameeldiv tunne. Sellel esimesel korral panin ma õpilased kirjaliku tööd tegema.. Teisel korral püüdsin kaardistada probleemi põhjustaja ning andsin talle ülesandeks kirjutada essee teemal "Mida teha tundi segava õpilasega?"

Rohkem kriitilisi olukordi pole olnud ja ma olen tõsiselt uhke selle üle. Ma tean, et on olukorrad ja inimesed, mis võivad mind tõsiselt endast välja viia ning vähemalt varem oli see minu üheks tugevamaks puuduseks üldse. Praeguseks loodan, et olen mitmeid kordi parem selles osas.

2. Vähemalt 1 õpilane ütleb, et ma olin tema parim õpetaja või üks parimatest.

See eesmärk sai korduvalt täidetud, esimesel korral juba kohe õppeaasta alguses kui esimestel klassidel hakkas minu aine läbi saama. Väga mõnus tunne on, arvestades seda, kui raske on öelda teisele inimesele midagi taolist.

Lisaks on öeldud, et minu aine on lemmikaine, lihtsalt lemmikõpetaja (mitte parim :P ) ja taolisi analooge.

Lisaks vahepeal ilmus eesmärk, et igas klassis hakkab olema vähemalt 2 õpilast, kellele minu aine väga meeldis (ning ehk ajendab neid rohkem ettevõtluse peale mõtlema). Sellised õpilased olen püüdnud enda kontaktnimekirja koondada (enamasti küll Orkutis) ning iga mõne aja tagant nende käest järgi uurida, kuidas neil läheb.

Võib-olla olid veel mingid vahepealsed eesmärgid, mis hetkel kohe meelde ei tule, kuid abstraktselt võin öelda, et olen väga palju selle õppeaasta jooksul arenenud ja oma mõtteis rohkem selgust leidnud.

Õpetamine on kõige lahedam töökoht (mul on nii raske sedasi öelda), mida ma olen teinud. Ja seda mitte sellepärast, et kõik varasemad on olnud nö. saekaatris tööotsad (olen töötanud küll saekaatrites). Küll aga ei ole ma kindel, kas ma täiskohaga õpetaja tahan ka edaspidi olla (see eeldab ka vastava hariduse omandamist jne). Kindlasti takistavaks võivad osutuda kool ja selle tööstruktuur üldiselt. Õpilased on igal pool lahedad.

Jobu

Proovi mõelda inimesele, kes sind viimati on hädast välja aidanud.
Proovi mõelda parimale õpetajale, kes sind õpetanud on.
Mõtle inimesele, kes on sinu arvates kõige naljakam. Kõige lahedam. Kõige targem. Kõige sõbralikum.

Kui sa oled normaalne inimene, siis iga sõna järel tuli keegi konkreetne inimene meelde.

Nüüd proovi mõelda ühele jobule.

Mis teeb ühest inimesest jobu? Guy tõi välja oma raamatus Reality Check Sutton-i räpase tosina nimekirja omadustest, mis on igal jobul olemas.

Üks korralik jobu käitub järgnevalt:
1. Teeb isiklikke solvanguid.
2. Tungib teise inimese eraellu.
3. Otsib kontakti ka siis, kui seda temalt ei soovita.
4. Ähvardab, nii verbaalselt kui mitte verbaalselt.
5. Teeb sarkastilisi nalju ning kiusab solvamise eesmärgil.
6. Fleimib.
7. Kasutab oma kõrgemat positsiooni ohvri alandamiseks.
8. Üritab avalikult häbistada.
9. Segab ebaviisakalt vahele.
10. Kahepalgeline.
11. Vaatab ülbe pilguga.
12. Kohtleb inimesi nagu neid poleks olemas!

Võib-olla tuli sul iga punktiga erinev inimene meelde, aga võib-olla üks erinevates olukordades. Kas sa ise oled nii käitunud?

Siin võikski mõelda, millisena sa teistel tavaliselt meelde tuletad. Kas sa tuled kellelgi silme ette, kui nendelt küsida "kõige... sõbralikum/naljakam/loovam" või hoopiski "jobum"? Mõtle, millisena sa tahaksid, et sind meelde tuletataks ja käitu selliselt. Nii lihtne see ongi!

PS. Kui sa ei tule mitte mingisuguse kategooria alt meelde, siis see pole ka parim variant ja võib-olla elad sa liiga tagasihoidlikku elu. Tagasihoidlikus on lahe, aga mitte liigselt.

Õpetaja

Kas ma olen nüüd õpetaja?

Minu põhieesmärk: Vähemalt 1 õpilane ütleb mulle, et ma olin tema jaoks parim (või vähemalt üks parimatest) õpetajatest.

Sai saavutatud juba päris esimestel kuudel. (Nüüd jälle). 1 sellepärast, et Eestis üldse kohtab harva kiitmist ja tänuavaldust ja veel harvem seda õpilaste hulgas. Mina tahtsin, et keegi seda mulle ütleb (või kirjutab).

Aga kas ma olen nüüd päris õpetaja? Ma tunnen, et tegelikult alles nüüd hakkab see tunne sisse tulema. Alles nüüd oskan ma enamikele keerulistele olukordadele reageerida just nii nagu ma pean õigeks saavutades just selliseid tulemusi, mis mul vaja oleks.

Work Hard. Be Nice.

See on raamat kahest entusiastlikust noorest õpetajast, kes tahtsid väga haridust paremaks muuta ning seda oma vahendite abiga. Nemad otsustasid selleks oma koole luua.

Tasub lugeda ja minu meelest peaks seda raamatut iga (kaasaegne) õpetaja küll läbi lugema. (Minult saab ka laenata :)

Kuidas saaks seda teha meie siin Eestis?

Esimest korda kuulsin sellest raamatust, kui Bill Gates tutvustas lühidalt seda oma kõnes TED-i konverentsil.

Motiveerimine

Mis motiveerib inimesi kõige rohkem?

Ma mõtlen üldises mõttes, laiendatuna kõikidele tegevustele. Kas selleks on omanikutunde tekitamine, tunnustus kellegi poolt, uhkuse tunne tegevuse üle või hoopis midagi muud?

Vabatahtlikult moodustunud töörühmades arutletakse muu hulgas ka nendel teemadel.

Muu hulgas küsisin ka õpilastelt endilt, mis neid motiveeriks paremini õppima ja oma kooli üle suuremat uhkust tundma? Kogusin neid meetodil, kus igale pingile jagatakse tühi paberileht, kuhu neil on vaja kirjutada kolm vastust. Kui see on tehtud, siis leht tuleb edasi saata. Ringiga tuleb ka neile üks leht vastustega. Sinna on vaja juurde kirjutada veel kolm vastust. Lehele ei tohi kirjutada seda, mis on juba seal kirjas. Nii ring jätkub kuni algsed ettepanekud leiavad omaniku või veel veidi rohkem.

Sain mõned huvitavad vastused, aga teema pani mind ennast ka väga tugevalt mõtlema ja endal ideid genereerima. Mulle endale tundus huvitav, kui loodaks rohkem ühendusi õpetajate ja õpilaste vahel. Üks variant oleks panna õpetajaid endid võistlema (kas siis õpilaste vastu või omavahel) ja üks võistlus oleks näiteks väitlus. Mind huvitaks väga, mida minu lemmikõpetajad arvavad mingil teemal. Kuna on seos selle vahel, kas õpetaja isiklikult on õpilase arvates lahe ning nende õppepanuse vahel sellesse ainesse, siis selline vahend võiks potentsiaalselt tõsta ka õppeedukust.

Võib-olla keegi loeb seda ning tahab ise ka midagi huvitavat pakkuda?
-----
Minu ettepanekud tervikuna:
TUNNUSTUS
* Panna paika selged ja läbipaistvad meetodid, mille alusel õpilastel on võimalik tunnustust saada. Nt. kas õpilane on initsiatiivikas ja on mingi ürituse vmt korraldanud. Head õpitulemused - peavad olema objektiivselt mõõdetavad, keskmine hinne ei ole kõige parem variant, sest erinevatel õpilastel on erinevad ained isegi samal kursusel ja hinne võib sõltuda õpetajast ning õppeainest. Näiteks võib arvestada ainult põhiainete hindeid vmt.
* Tunnustada õpilasi millegagi, mis paneb neid seda tunnustust tahtma. Kiidukiri ei ole just kõige suurem motivaator, mille poole püüelda.
Võib-olla saab kuidagi stipendiumeid kasutada selliselt, et osa summast kasutada tunnustamisele, sest stipendium on ju ka tunnustamine ja eelarves umbes sarnase kirjeldusega.
* Stipendium suuremaks ja defitsiitsemaks. Ehk siis selleks, et stipendiumit saada ei piisa vaid tundidest osalemisest vaid on eritingimused, mida tuleb täita. Nt. keskmine hinne. Lisatingimus võib olla ka õppeväline aktiivsus vmt. Praegu saavad peaaegu kõik stippi kuigi üldiselt on nii, et kui öeldakse, et saadakse kusagil stipendiumit, siis tähendab see mingisugust erilist tasandit. Õpilane, kes saab stipendiumi on tublim kui need, kes ei saa (see ei tähenda, et keskmine hinne on kõrgem)
* Objektiivsemaks õpitulemuste hindamiseks võib korraldada nö siseeksameid. Põhikoolis, kus ma õppisin tehti seda tüüpi töid ja nimetati neid ainetundjateks. Ehk siis igas klassis on igas aines oma ainetundja. Kõik klassid teevad ühe töö igas aines (või teatud ainetes) ning lihtsalt inimene, kes saab parima tulemuse on selles aines ainetundja. Õpilased, kes on rohkemates ainetes ainetundjad kutsutakse kuhugi vastuvõtule või premeeritakse kuidagi muul moel. Objektiivne on ta selle tõttu, et õpilast võrreldakse enda klassikaaslastega ja kõigil on võimalus parimat tulemust saada. Lisaks see tõstab tunduvalt taset. Kui selles põhikoolis jäeti enamikes ainetes selline võistlus ära, siis nende ainete tase ka langes.

ÕPPETÖÖ
* Loov õpetaja. Kui teha selline väike katse ja tuletada meelde 5 viimast peaosatäitja eest saanud Oscari näitlejat või 10 kõige rikkamat inimest, siis enamik inimesi jääb sellega jänni. Peaaegu kõik aga mäletavad 3 õpetajat, kes on neid kõige rohkem mõjutanud. Võimalusel õpetajaid arendada ja motiveerida neid kasutada uusi meetodeid. Motiveeritud õpetaja tõstab tugevalt ka õpilaste motivatsiooni õppimiseks. See peaks minema küll pigem õpetajate töörühma, aga panna õpetajad nt väitlema mingisugustel teemadel.
* Lahedad/mõnusad klassiruumid. Kasvõi oleks võimalus kasutada selliseid klasse, kus lauad on ringis (mitu sellist klassi oleks kooli peal), kus üldse pole laudasid ega toole. Üleüldse võib-olla igale õpetajale oma klassiruum (või mõne õpetaja peale üks), kes saaks seda igatemoodi korraldada. Võib-olla seda on keeruline toestada, aga minu meelest oleks see lahe.
* Tunniplaani korraldada nii, et erinevad tundide grupid teatud päevadel regulaarselt. Ehk siis näiteks humanitaarsemad ained esmaspäeval ja kolmapäeval, reaalsemad ained teisipäeval ja neljapäeval ja reedel miskit muud vmt. Mina olen märkanud, et kuna me õpime teisipäeviti ja neljapäeviti matemaatika eksamiks, siis ka siis, kui me ei saa nendel päevadel kokku tunnen ma, et tahaks matemaatikat õppida. Sama ka jõusaaliga.. nendel päevadel, kui ma olen harjunud trenni tegema, siis on tugevam kihk ka trenni minna (ja just kindlatel päevadel kindlaid lihaseid treenida). Võib-olla see tõstab õppetöö efektiivsust.
* Individuaalsed õppegraafikud. Ma saan aru, et see võib olla ülikeeruline teostada ja kindlasti mitte esimesi prioriteete, aga erinevad katsed (osad koolid on sellist süsteemi kasutanud) on näidanud, et selline lähenemine aitab tulemusi parandada. Ehk siis aine alguses panevad õpilased ise endale eesmärgid paika. Neile antakse küll kohustuslikud teemad, mida tuleb läbida ning võib-olla mingisugused minimaalsed nõuded (riigi poolt seotud õppekava), kuid nad saavad ise paika panna, mis kuupäevadeks nad midagi esitama peavad ning kui sügavuti millist teemad nad tahavad võtta jne. Selliselt saaksid õpilased palju rohkem vabadust õppida rohkem neid aineid, mis neile tõsiselt pinget pakuvad ning väga minimaalsel tasemel neid, mis ei meeldi. Need, kes nii ehk naa on nö kolmelised ja veavad ennast läbi saavad seda teha omal vabal tahtel ja ei saa olla sellepärast "lahedad", kui vähe nad õpivad.
* Kaks õpetajat suure klassi peale. Kaks õpetajat suurendab tõsiselt tunni efektiivsust. Kõigepealt võib tekkida arutelu, mõlemad õpetajad tahavad endast parima anda teise õpetaja silmis, nad saavad alati öelda, mida keegi tegi hästi või halvasti, mõlemad saavad üksteist täiendada, kui üks õpetaja räägib mingil teemal, siis teine saab näiteks jooksvaid küsimusi lahendada ja veel paljugi muud. Ka sellist lähenemist on proovitud teistes koolides. Ma ise olen seda proovinud. See on lahe. Kui hakata kritiseerima ja mõelda selle peale, et ressursse ei jätku, siis teha sellist lahendust mitte kõigi ainete jaoks vaid mõnede.
* Grupid poole väiksemaks. Mida väiksem grupp, seda paremini infot omastatakse. 10-15 on minu meelest optimaalne ning mõnus grupp, kus kõik saavad tunnist osa ja ka tulemused võivad olla paremad.
* Kõik kooli töötajad, kes on seotud õpilastega annavad tundi. Ma olen siiski seisukohal, et see oleks hea. Ma ei räägi täiskoormusest õpetaja kohast vaid korra nädalas või üle nädala toimuvast vabatahtlikust tunnist (aga näiteks iga õpilane võib valida ise, millisest tunnist ta tahab osa võtta) enda jaoks pädeval teemal. Kes teeb juhtimisest, kes finantsidest, kes töökorraldusest jne.
* Preemiatena puhkused. Isiklik õppegraafik lubaks tublimatel saada rohkem vaba aega õppetööst. Aga üldises mõttes, kasvõi tublimatele lubada sügis- ja kevadvaheaeg ning järelevastajad saaksid nendel päevadel oma võlgnevusi likvideerida. Ka nädal aega varem suvepuhkusele saada võib saada väga heaks preemiaks.
* Üleüldine kaasaegsem keskkond. Arvutiklassidesse elektroonilised tahvlid (või siis teistesse klassidesse ka), remont klassidesse ja mujal samuti.

AKTIIVNE TEGEVUS
* Rohkem klassidevahelisi võistlusi. Emakeelepäeva puhul toimunud võistlused olid lahedad ja tõid osad klassid tervikuna esile. Võib lasta õpilastel endal ka korraldada selliseid asju.
* Õpetajad, kes peaksid olema eeskujuks panna võistlema. Õpetajad on reeglina kellegi klassijuhatajad ja õpilastel tekib ka võistlusmoment, kelle õpetaja võidab. See võib ajendada neid toetama õpetajat või järgmine kord ise klassi uhkust esindades rohkem aktiivsed olema.
* Lasta õpilastel õpetajaid tundma õppida. Kui praegu õpilased teavad vaid neid õpetajaid, kes neile tunde annavad (ja ka võib-olla nad teavad vaid nägu ja parimal juhul veel ka nime), siis teisi nad ei teagi. Lasta õpilastel teha erinevate õpetajatega intervjuusid, erinevaid võistlusi koos jmt. Võistlustele koguda kokku õpetajaid ja õpilasi ning panna nad kokku. Jällegi, korraldada õpetajatele väitlus, mis toimuks nt üks kord kuus. Erinevatel kordadel on kas erinevad õpetajad või siis samad. Võib-olla korraldada mingeid võistlusi. Kui ma oleks õpilane, siis ma küll tahaks teada, mida minu jaoks tähtis õpetaja ühel või teisel teemal arvab.
* Õpetajate aktiivsem teavitamine koolis toimuvast. Kui Harle teeb siin koolis robootika tundi, siis vähesed teavad sellest. Ma üritan oma tundides alati rääkida huvitavatest võimalustest meie koolis ja ka väljaspool seda, kuid kui oleks mingi ühine andmebaas või mingi fail, mida saadetakse õpetajatele laiali, et nad saaks erinevaid võimalusi promoda oma tundides. Plakatid on küll toredad, aga üsna tihti neid ei loetagi (või loetakse liiga hilja). Võib-olla kodulehel selline avalik

OMANIKUTUNNE (uhkus)
* Ühe võimaliku tunnustusena kinkida lahedaid T-särke, pusasid ja muid riideesemeid (ka rinnamärke), kus oleks ära toodud RAK. Logo, nimi vmt. Tähtis on, et see ei oleks liiga täis topitud kooli logode ja muu taolisega, sest siis kaob tahtmine seda kanda ka vabal ajal.
* Erinevad võistlused siduda RAK-iga. Neid samuseid T-särke võiksid kujundada ka meie enda õpilased. Auhinnaks loomulikult mitte ainult need särgid vaid midagi huvitavamat. Praegu on probleem, et ei ole inimesi, kes teeks selliseid asju, aga üsna tihti on õpilased palju pädevamad disainerid ja tulevad väga lahedate tulemustega välja. Neid esemeid on võimalik hiljem kasutada kooli esindamisel erinevatel võistlustel (kokad nt) ja väliüritustel (firmakülastused vmt). Võib proovida ka neid esemeid müüa. Võib-olla tekitada süsteem, et mingi osa müügist saab selle eseme välja mõelnud meeskond või isik.
Sidumise all mõtlesin ka seda, et kui viktoriin, siis teha kooli ajaloo kohta või praeguse süsteemi kohta (mis osakonnad meil on ja kes on osakondade juhatajad jne). Kui kirjandi- või essevõistlus, siis seotud meie kooliga (kasvõi see samune "Kuidas õpilasi motiveerida RAK-is?"). Kui luulevõistlus, siis jällegi kooliga seotud jne.

Koolikell

Arutasime ühel päeval, milline peaks olema koolikell. Kas tirisemine on ok või võiks olla miski lahedam? Kas paljudes koolides kasutatav meloodia on ok või võiks olla veel midagi lahedamat? Kas mingisugune muusika ongi see lahe?

Nüüd ma siiski arvan, et koolis ei peagi koolikella olema. Minu unistuste koolis küll ei oleks. Kuhu jääb väide, et õpetaja lõpetab tunni? Miks on koolikell üleüldse vajalik?

Õpetab õpilast mitte hiljaks jääma? Aga need, kes tahavad hiljaks jääda, teevad seda ka siis, kui kell on juba helisenud. Ka siis kui on kahese helisemise süsteem.

Õpetab distsipliini? Millest me üldse räägime? Mis on üldse distsipliin ja kas seda tuleks üldse selliselt õpetada?

Keskne süsteem? Kõik alustavad ühel ajal ja lõpetavad samuti ühel ajal. Milleks seda vaja on? Kas ilma kellata ei suudetaks seda teha?

Üleüldse, üsna lihtne on süsteeme tööle rakendada sätestades reegleid ja piiranguid, aga hoopis keerulisem on inimest vabatahtlikult teatud viisi käituma panna. Kui Säästu Marketis sa ei saa minna sissekäigust sisse, võtta oma Walteri pudeli ning kohe kassa juurde pöörduda, sest vahepeal seisab konservidest sein, siis Selveris on õlu lihtsalt (või mingi muu toode, mille järgi inimesed poes käivad.. sai) tagumises osas ja sa pead kogu ala läbi käima (ning ehk tahad veel midagi oma korvi lisada).

Küsimus on usalduses. Keda me siis ei usalda? Kas õpetajat, et ta laseb õpilased varem tunnist ära? Või õpilasi, kes petavad õpetaja ära?

Miks peaks õpetaja õpilasi varem tunnist välja laskma. Võib-olla sellepärast, kui pole mõtet mõnikord niisama istuda, aga see on juba pigem õpetaja viga, kui ta ei suuda piisavalt huvitavat materjali piisavaks ajaks ette valmistada. Kui tund on huvitav, siis õpilased ei tahagi sealt alati 10 minutit enne tunni lõppu jalga lasta.

Miks me siis üldse imestame, et töötajad vaatavad pool tundi enne tööpäeva lõppu iga minuti tagant kella. Miks ei meeldi reeglina inimestele töötada kellast kellani.

Kas me valmistame ette töölisi töökohtadele, millega saaks vabalt robotid ka hakkama või tahame luua inimesi, keda on tõesti ühiskonda vaja?

Jah, küsimusi oli kuidagi väga palju, aga minu unistuste koolis tõesti ei oleks vaja koolikella.