Enamuse tahe

"Robi oli äbarik, prillidega paks
Neljad viied ei teind ta elu paremaks
Kui klassi enamus on prillideta sportlased
Siis selge on, et Robi prillid pooleks murtakse"

Eriti esimese kursuse (10kl) õpilaste hulgas on näha tugevat vägivaldsust. Isegi kui kätega kallale ei minda, siis nähvamised ja paberitükkidega (jmt asjadega) loopimisi tuleb ette.

"Robi oli äbarik prillidega paks
Kui ta lahti tegi suu, käis vastu hambaid laks
Ja kui Robi kolki sai, sai mitme mehe vahel
Tema kolkimine oli enamuse tahe"

Näha on, et kui hakatakse kellegi kallal norima, siis võetakse ette 1-2 sihtmärki. Üldiselt on selleks 1 konkreetne õpilane.

"Mõned mehed on ikka vankriratta vahel
Kui see vanker on rahva enamuse tahe
Mõned mehed lausa laiaks litsutakse vahel
Litsumine alati on suure massi pahe
Ja enamuse tahe"

Põhjuseks võib olla mitu asjaolu: alates sellest, et norija sõbrad arvavad, et ta teeb lahedat asja kuni selleni, et noritav ise käitub nii ärritavalt, et "tugevamad" tahavad temast vabaneda.

"Robert on nüüd tähtis nina suure persega
Ta tahe ühtub antud hetkel rahva tahtega
Ja arvake, kas mäletab veel koolipõlve ta?
Mida talle vähemuses olek õpetas?
Kas on ta siis nüüd peksasaajate poolt?
Kas porislamajate eest kannab ta hoolt?
Oh ei, oh ei, teda elu õpetas
Et ise tuleb kisada koos enamusega"

Ja nüüd ongi see mõtlemiskoht. Mis saab sellest inimesest, keda kiusatakse? Kas ta hakkab hiljem ise nõrgemaid kiusama? Kas ta jääb väga kinniseks ja kasvatab endale miljon kompleksi? Kas temast saab lõpuks tolerantne inimene?

"Ma aktsepteerin vähemusi maaslamajaid
Ma ei seedi massi najal püstipüsijaid
Ma pooldan dissidente, kes ise mõtlevad
Ma ei seedi neid, kes kisavad koos massiga
Ei seedi neid, kes läände lähvad raha tegema
Kui leidub neid, kes rabavad siin näljapalgaga
Ma olema pean nende poolt, kes vankriratta vahel
Mind ei pea huvitama, mis on enamuse tahe"

Kui küsida minu käest, mida ma arvan, mis sellest lapsest saab, siis mina olen tegelikult seda olukorda jälginud küll (ja juba ammu) ning saavad nendest kõik. On neid, kes kasvades muutuvad tugevamaks ja hakkavad ise kiusama kui ka neid, kes hakkavad mõtlema ning püüavad ise mitte traditsiooni jätkata. Kahjuks on piisavalt ka juhtumeid, kus laps võib lõpetada enesetapuga või mõne hullema teoga.

Kas tolerantne on ikkagi nii mõistev või ta lihtsalt mäletab oma valusat lapsepõlve ja hoiab "omadega" (kiusatavatega) ühte ning püüab neid aidata?

Nüüd tuleta ise meelde, kes sa olid koolis? Kes sa olid algklassides? Kes keskkooli tasemel (kus keegi võib-olla ei teadnud, kes sa varem võisid olla)? Milline sa olid ülikooli ajal? Milline oled sa siis praegu? Minu meelest on see väga tähtis mõtlemiskoht, millest inimesed üldse ei taha rääkida ja unustavad sellele tähelepanu pöörata.

Tsiteeritavad lõigud on lüürika laulust "Enamuse tahe" - J.M.K.E.

Mida teha tundi segava õpilasega?

Eelmisel nädalal tuli esimest korda ette, kus tekkis olukord, mida ma ohjeldada ei suutnud. Tundi lihtsalt ei saanud edasi anda, sest õpilased vaidlesid omavahel, mõned olid niisama ükskõiksed, osad üritasid vaikselt olla ja isegi kaasa rääkida.

Ühes olukorras eriti eristus üks õpilane. Tema käitumine küll ei meeldinud teistele, kuid kuna mõned üksikud siiski muiatasid, arvas ta, et ta tegevus on naljakas ja tuleks jätkata. (Tegi ta mingeid hääli jne). Kui ta korduvalt ei tahtnud teemas püsida, siis arvasin, et annan talle kirjutada esse teemal "Mida teha tundi segava õpilasega?". Väga palju see teda maha ei rahustanud tegelikult, kuid miskipärast ma arvasin, et ta ei saa selle kirjutamisega hakkama ja halb hinne võiks teda mõtlema panna.

Jah, tal oli üsna palju kirjavigu ja ka vormistus ei olnud parim (kogu tekst oli ühes lõigus), kuid sisust võis siiski välja lugeda sissejuhatuse ja kokkuvõtte. Ka teemast kaldus ta algul veidi eemale.

Kuid tegelikult tõi ta välja laias laastus üsna õiged mõtted. Rääkis ta natuke, miks üldse õpilane tundi segama hakkab (tema arust). Nimelt just siis kui tund tundub igav. Ja tal on tegelikult ju õigus. Iseasi, kas see annab põhjusi just segamiseks. Tema poolt oleks võib-olla parem käitumine hoopiski tunni huvitavamaks tegemine kasvõi sellega, et antud teemal küsimusigi esitada.

Veel ta rääkis ka siiski sellest, kuidas tuleks õpilasi karistada, kui nad ei allu distsipliinile - kordagi ta isegi ei kahelnud selles, et karistada tuleb. Essee on ju oma arvamuse avaldamine.. Seal hulgas ka antud küsimuse vaidlustamine.

Kas teile ei tundi see lause veidi naljakas? Minule tundub see veidi sõjardlik ning üleüldse ühe tüüpilise tehase moodi ettevõtte süsteem. On reeglistik (mis hoiab distsipliini) ning kui inimene ei järgi seda, siis teda karistatakse. Ja seda tambitakse ju õpilastele esimesest klassist peale. Mida sa enam saad muuta keskkooli tasemel, kui 9a. on asjad nii käinud?

Karistuses märkis ta hästi välja, et kui õpetaja tahab endale lisatööd, siis võib ta õpilase esseed kirjutama panna :) Ta mainis ära ka seletuskirja, mis pidavat olema kõige "leebem", kuid essee ongi sisuliselt seletuskiri, lihtsalt minu meelest isegi parem.

Mida aga toob kaasa see, kui ta otsustab igavas tunnis segama hakata? Tegime täna kontrolltöö. Seal oli tema tulemus ka kõige halvem, kahjuks.

Pole talle essee eest veel hinnet päevikusse märkinud - tahtsin temaga sellest rääkida. Kuna mõtleb ta enam-vähem õigesti ja pole ta nii saamatu midagi, siis ehk ta oskab ka soovitada, kuidas siis seda tundi huvitamaks muuta? Üritan ka ära seletada, et tegelikult kui me suudame kiiremini "tuima teooria" läbi võtta, siis jääb rohkem aega erinevate simulatsioonide ja "vabas õhkkonnas" arutluste jaoks. Kuna aga tund venib üsna palju, siis me lihtsalt püsimegi vaevu graafikus. Antud hetkel ma väga ei vaidlusta õppekava ja teemad, mida võiks teada. Tegelikult on need üsna tavalised ja kui õpilane neid ei taha omandada, siis on isegi raske lugeda ajalehti.

Mu jumal on RAHA

Olid meil üksaeg infominutid. Minutid kujunesid küll tunniks, aga see selleks. Mida selle tunni ajal läbi arutada suudeti?

Esiteks rääkis õppedirektor sellest, kui tähtis on õpilasi tunnist varem mitte ära lasta ning kuidas siis õpetajaid hakatakse karistama, kui seda reeglit rikutakse.

Järgmiseks teemaks oli päevikute täitmine. Ta rääkis sellest, kuidas osad õpetajad jätavad päeviku "tunni sisu" (see osa, kus kirjeldatakse, mida tunnis käsitleti) täitmata ning täidavad seda tagantjärgi aasta lõpus. Kas nad mäletavad siis, mis toimus tunnis? Vaevalt... Selleks, et probleeme ei tekiks, kirjutatakse sinna seda, mida neilt oodatakse (see, mis oleks pidanud töökava järgi olema). Ok, see võib olla probleemiks küll... Aga mida õppedirektor siis ütles pani mõtlema.

Ta ütles: "Kui see osa päevikust on täitmata, siis tundi ei toimunud. Kui tundi ei toimunud, siis mille eest said need õpetajad RAHA?!" Raha? Kui ehitajalt saab nii küsida, et kui katust pole pea kohal, siis mille eest talle maksti, aga kuidas saab õpetajalt seda küsida? Miks see õppedirektor ei võinud küsida selliselt: "Kui sellel päeval tundi ei toimunud, siis mida õppisid õpilased?" Või üleüldse, kuidas õpilastele toimetati kätte õppekava?

Natukese aja pärast puudutas ta uuesti raha, aga ei mäleta täpselt, mis koha peal.

Jah, seda oli imelik kuulata, aga tegelikult olen tema suust sarnast asja juba ka varem kuulnud. Juba tööintervjuu ajal tegelikult.. Kui mul tuli kokku natuke rohkem tunde, kui 1.0 koha jaoks oleks vaja, siis küsisin ega seda liiga palju pole (et oleks enam-vähem talutav). Selle peale ta vastas: "Aga see on ju RAHA!!!" (Ise enda vastusega ülimalt rahul). Küsisin, kas ta tõesti arvab, et ma tulin siia mingit raha kokku ajama? Siis ta võttis ennast tagasi ja üritas kuidagi asja ära sillutada (ei mäleta täpselt, mida ta seal rääkima hakkas). Miskipärast lootsin, et see oli mingi imelik arusaamatus ja rohkem tema käest seda ei kuule.. vähemalt avalikult mitte. Eksisin.

Kuidas saaks küll karistada?

Sel nädalal tuli mul esimest korda ette, et klass (loe: osad õpilased) ajas oma käitumisega mind närvi. Kui algasid viima paaristund.. ehk viimane tund päevas, siis mul oli näos lai naeratus - jeee, juba saab pikk tööpäev läbi. Tuju viiski alla kogu viimane tund. Sama ka järgmisel päeval, aga päeva keskel. Viimane tund oli vastupidi üldse väga muhe ja hästi lahe.

Aga mida teha? Närvi ju ei tohi minna. Õpetaja haridust mul ka pole ja mingeid meetmeid ma pole õppinud ka. Pealegi, mulle tõsiselt ei meeldi tratsioonilised "lahendused" sellistele situatsioonidele. Ometigi olen minagi see, kes ei ole üldises mõttes rahul meie haridussüsteemiga ja oleks tobe, kui ma jätkaks "traditsioone".

Olen ma siis klassi ees ja ei tea mida teha. (Ei ole just parim olukord õpetaja jaoks vist..) Noh, antud juhtudel panin neid kirjaliku tööd tegema. Ühel korral õnnestus, teisel korral mitte nii nagu oli plaanitud. Isegi see polnud kõige hullem, et ma ei teadnud, mida teha - hoopis nõmedam on see, et tund läks sisuliselt raisku, aga kuna varsti tuleb kontrolltöö, siis kordamistunni asemel võtame nüüd materjali edasi. Seda ma ka tunni lõpus seletasin neile.

Tegelikult.. Formaalse haridusega ongi see raske, et vaatamata sellele, et tahaks tundi huvitavamaks teha, tuleb jälgida ka seda, et midagi saaks ka õpitud. Ei ole ju mõtet küsida mingeid tuime mõisteid või igasuguseid definitsioone, kui need lähevad hiljem nädala pärast meelest.

Asja ärgitas (ja tõi tugeva muie näole) veel kolmapäevane infominuti koosolek, kus enamasti õppedirektor võtab sõna ja toob välja, mis on hetkel halvasti. Ok, sellest on kitsas ringis palju räägitud, kuidas me 21. sajandil õpetame lapsi 19 või 20. sajandi meetmetega. Viimasel ajal ka ühe kõrgkooli rektor on sellest Eesti ajakirjanduses sõna võtnud, aga tegelikult sellest räägitakse aastaid. (Nt. Sir Ken Robinson räägib, kuidas meie haridussüsteem tapab loovuse) Kuidas õpilased peavad täpsel kellaajal teatud märguande peale klassi jõudma. Kuidas "vale" käitumine karistatakse (ja isegi nö õiget keegi ei pane tähelegi).

Infominutid kestsid ligi tund aega, kus peamiseks teemaks oli see, miks õpetajad lasevad õpilasi mõni minut varem klassist välja (eriti söögivahetundide ajal) ja rikutakse distsipliini. Selline meetod õpetab väga hästi, kuidas tulevikus peab tehases käituma. "Trrrrrrrrrr" - Tööle. "Trrrrrrrrrr" - Paus. "Trrrrrrrrrrrr" - Tööle. "Trrrrrrrr" - Koju. Kas see, kui õpilastele kästakse (või keelatakse midagi) kategooriliselt õpetab neile distsipliini või tuleb läheneda teise nurga alt? Võib-olla selgitada õpilastele, et söök ei lähe kahe minuti pärast kuhugi ära. Probleemiks on tegelikult ju siin järjekorrad, mis tekivad. Ma ei tea... küll täpselt, mida tuleks selle probleemi lahenduseks ära teha, aga vblla see pole kõige pakilisem. (PS. Ei, minu tundidest õpilased ei lähe varem ära, aga siiski...)

Üheks teiseks tähtsamaks mõtteks, mis jäi mõlkuma oli RAHA. Jutuks tuli see, et osad õpetajad täidavad halvasti päevikut ja mõnikord on tundide sisu osa täitmata, mida hiljem täidetakse kas aasta lõpus või veel hullem uue õppeaasta alguses. Kirjutatakse sinna sisuliselt seda, mis oleks pidanud olema õppekava järgi, mitte mis tegelikult tunni sisu oli (kes siis seda täpselt enam mäletab tagant järgi). Ok, kuigi bürokraatia on pahatihti tüütu, siis mõnikord on dokumentide täitmine hea viis kasvõi enda järje hoidmiseks. Mida kenijaalne õppedirektor siis selle peale ütleb? Kui midagi pole kirjutatud, siis järelikult tundi ei toimunud. Ja kui tundi ei toimunud, siis mille eest õpetajad said RAHA?! Raha? Miks ta ei võiks öelda, kui tundi ei toimunud, siis mida omandasid (või vastupidi ei omandanud) selles aines õpilased? Kas õpetaja ameti puhul on tõesti kõige suuremaks mõõdupuuks raha? Ja mis on kõige huvitavam.. Päris mitme õpetaja jaoks on. See ON nende jaoks "lihtsalt töö" Kuna midagi muud ei olnud teha või see tundub lihtsam võrreldes teiste ametitega või misiganes muul põhjusel. Nii kaua kuni selliseid õpetajaid veel on, siis on raske ka haridussüsteemis midagi muuta. Saada neid koolitusele? Koolitustel käivadki sellised töötajad (ma ei tahaks neid õpetajateks nimetada), sest boss käskis, sest oli kohustuslik. Selliseid töötajaid on päris palju ka muudes ettevõtetes, aga kas just koolis peabki see nii olema?

Tegelikult see sama õppedirektor ütles mulle tööintervjuu ajal, kui ma küsisin, kas ületunde ei ole liiga palju: "Aga see on ju raha!". Siis ma panin talle seda pahaks ja ütlesin, et ega ma raha pärast siin pole. Kas ma tõesti ei leiaks tasuvamat tööd? Ta kähku kaotas oma irve näolt ja mõtles mingi tobeda vabanduse (ei mäleta enam, mida ta seal vastas). Siis arvasin, et vblla ma ei pea temaga palju kokku puutuma ja püüan oma aastast maksimumi võtta ilma temata. Natuke kõhe tunne oli küll selle kooli suhtes alates sellest.

Sa ei kujuta, kui lahe õppedirektor neil oli eelmisel aastal. Temaga oli lahe suhelda, tal olid hästi lahedad mõtted - ta oli inimlik. Ta töötaski ainult aasta seal koolis ja eelmisel kevadel ta ka lahkus - lahkhelid direktoriga. Asenduseks siis asetatigi selline isik, kes ei hakka direktorile vastu, kes täidab käsku nii nagu "peab" - ei mõtle ehk liiga palju enda peaga. Jah, ta teeb ilusti töö ära ning on ülilojaalne, aga kas see viib edasi? Kas see arendab? Mina olen alati selle poolt, et lahkhelid (mõistuse piires muidugi) on hea nähtus, mis viib edasi. Neid ei tasu võtta isiklikult - on erinevad inimesed ja on erinevad vaated. Üks kord on sul õigus, teine kord mitte. Väike vaidlus on tervislik.

(Nüüd hakati minuga msn-s rääkima ja viidi mõte mujale, aga ma proovin ära lõpetada)

Lühidalt need olidki sellised asjaolud, mis panid mõtlema. Panid lausa nii palju mõtlema, et tekitasid paar mõtet, kuidas saaks olukorda lahendada. Sir Ken Robinson ütleb, et süsteemi pole vaja mitte reformida vaid ära muuta (transformida). Ja nii ongi - ega kui praegusele õpilasele öelda, et ta EI PEA tulema märguande peale koheselt tundi (märguanne ei pea olema tirisev kell vaid mõnus muusikaline vahepala.. nagu nt teie koolis pidavat olema), see on lihtsalt tema jaoks SOOVITUSLIK. Tund algab koheselt kui märguanne kõlab, aga keegi ei hakka kontrollima, kas sa oled kohal või mitte. Kuidas see siis võiks ideaalis töötada?

Minu meelest lahendaks nt olukorra ära see, kui juba esimesest klassist alates muudetaks keskkonda. Üheks lahenduseks, mille peale minu pea tuli oleks see, et klassis pole mitte üks õpetaja vaid 2. Kas mõlemad lausa peavad olema õpetajad või üks nendest on assistent (nagu on kirurgid ja assistendid). Tund algab, õpetaja alustab tundi. Kui keegi tuleb hiljem või üleüldse tekib küsimusi, siis kahekesi on seda palju mugavam ära lahendada. Kui keegi jääb siiski hiljaks, siis teine õpetaja saabki teda aidata ja lühidalt ära seletada, mis toimub.

Üleüldse, hilinemist võiks mitte karistada vaid kohalolu premeerida. Iga õpilane, kes on kohal saab ütleme 1p oma punktidele juurde iga tunni eest. Või nt, kui sa pole KORDAGI hilinenud, siis saad märgatava punktisumma oma lõpuhindele juurde (või kontrolltööle või mis iganes kontrollsüsteemile, mille põhjal kujuneb hinne). Märgatav, ehk siis selline, mis paneb mõtlema üldse selle variandi üle. Ei hakka täpsemalt seletama ja juurdlema, mis on plussid ja mis miinused.. las ma unistan :D

Muidugi lisaefekti annaks juurde, kui klassid poleks mitte 30+ suurusjärgus vaid max 15... ja veel parem kusagil 10 õpilast klassis. Õpetaja saab palju paremini hakkama väiksema grupiga ja ka personaalne lähenemine on suurem. Sellisel juhul pole vaja kahte õpetajat ja kui eelmise variandi puhul olekski vaja kahte õpetajat, et lihtsalt grupiga paremini hakkama saada, siis üks õpetaja ongi võetud umbes 15 õpilase kohta ja õpetajate arv mõlemal korral oleks sama.

Iseenesest kujuta ette kui lahe oleks kui klassi ees oleks kaks õpetajat töötamas tandemina. Nad teevad omavahel nalja, mitte õpilaste üle (mõned õpetajad teevad nii, et meeldida teisele osale õpilastest nt). Väga rasked on tekkima "lemmikud", sest õpetajad on erinevad ja suudavad olukorda tasakaalustada. Vahele ei jää ainest tähtsat infot, sest mida üks inimene ei märka, seda märkab teine jne jne.

Igas müügikoolituses räägitakse, et palju suurema eelise annab see, kui müügikohtumisele mindakse kahekesi. Sama lugu on ka selle juhtumiga.

Nimi, sugu, sünniaasta

Esimesed päris koolipäevad on möödunud - sissejuhatavad tunnid on nüüdseks iga klassiga läbi.

Mõtlesin, kuidas sisustada 2 tundi sissejuhatavat tundi. Ok, üheks osaks on kindlasti aine lühitutvustus, kuid mis veel? Arvasin, et lihtsalt nimede üles lugemine on liiga igav ja selliselt need nimed küll kindlasti meelde ei jää.

Igaühele esitasin küsimused:
Nimi
Sugu
Sünniaasta

Lisaks veel lemmikfilm (või kui seda pole, siis mingi suvaline küsimus) ning "Mis sinust saab, kui selle kooli ära lõpetad?"

Soo küsimus tekitas kõige rohkem põnevust. Milleks ma sellise küsimuse üldse küsisin? Ma mõtlesin päris pikalt, milliseid küsimusi tasuks küsida ja mida mitte. Ei tahtnud küsida, millises koolis varem õppisid, sest see ei ütle midagi. Tegelikult ka sünniaasta on päris mõttetu küsimus, sest seda lihtsalt pole vaja teada. Sugu on ju iseenesest ka seda tüüpi.. Ma ju saan sugu määrata lihtsalt peale vaadates..

Esialgne idee oli selles, et vaadata, kas kasvõi keegigi küsib minu käest: "Miks sa küsid sellist küsimust?". Kahjuks küll keegi ei küsinud seda (kokku neljast erinevast klassist). Küll aga tuli välja, et sellest sai päris korralik jää lõhkumise küsimus, kuna igaüks üritas vastata omamoodi humoorikalt.

Hiljem ka seletasin ära, et on palju nö. mõttetuid asju, mida räägitakse/küsitakse ja ka koolis tuleb mõelda oma peaga - eristada, kas info on vajalik. Kui tekib mingigi kahtlus, siis küsida, miks seda öeldi/küsiti - milleks see vajalik on? Kui sulle antakse hea põhjendus, siis tasub ehk ka isegi meelde jätta.

Lemmikfilm ja viimane küsimus oli lihtsalt selleks, et ei oleks lühiküsitlus ja filmi kaudu saab ehk teada mõnda huvitavat filmi, mida ise näinud pole. Lisaks sellele jääb võib-olla mõni nimi tänu sellele paremini meelde.

Ei tea, kas teiste klasside tutvumisel küsin uuesti sugu, võib-olla see pole enam aktuaalne. Võib-olla on see küsimus juba levinud ja enam see poleks isegi naljakas ka. Täna juba ei tahetud vastata sellele küsimusele ja ega ma väga ei sundinud ka. On huvitavaid küsimusi välja pakkuda?