Tagasiside Germanile

Iga kord kui aine lõppes, siis küsisin õpilastelt kolm küsimus:
1) Mida ma tegin halvasti? Mida ma ei tohiks rohkem mitte mingil juhul teha.
2) Mida ma tegin hästi? Mille tegemist ma peaksin jätkama ka teistes klassides.
3) Mida õppisid siit ainest?

Täna mõtlesin, et oleks pidanud juurde küsima ka soovitusi, kuidas ma neid halbu asju võiks siis teisiti teha.. Suuliselt ma osad soovitused täna ka sain.

Kõige enam huvitab mind loomulikult esimene küsimus.
(Nüüd avastasin lisaks, et osad tagasiside lehed on teadmata kadunud - pean kindlasti need üles leidma!)
1)
a) Alguse poole eriti toodi välja, et võiks olla rangem või hoida rohkem korda.
Olen sellele üsna palju mõelnud. Kõige tähtsam oli välja mõelda meetodid, mis ei läheks vastuollu minu põhieesmärgiga mitte minna endast välja ning mitte olla ebameeldiv õpilaste suhtes.

Kõigepealt ebameeldivate olukordade lahendamiseks (loomulikult peale igasuguste suuliste märkuste jmt) püüdsin ma kaardistada probleemi allikas ning lasta tal kirjutada essee. Teemaks valisin esimesel juhul "Mida teha tundi segava õpilasega?" ning järgmiste juhtude teemad oli plaanis välja mõelda, kui tekib järjekordne keeruline olukord. Tavaliselt enam keegi pole tahtnud esseed kirjutada.

Essee on vaja valmis kirjutada jooksva tunni jooksul, mis hoidis teda aktiivsena kogu selle aja. Hindasin tööd nagu ikka maksimaalselt hindega 5. Lisaks ütlesin õpilasele, et just neid meetmeid ma hakkangi edaspidi kasutama kui peaks edaspidi probleeme tekkima.

Selgituseks nii palju, et probleem ei ole see, kui õpilane tahab palju rääkida või on väga aktiivne. Probleem tekib alles siis, kui tema tegevus hakkab ülejäänusid segama. Muutub ta siis agressiivseks vmt. Kui õpilane on väga aktiivne, siis ma lihtsalt suhtlen temaga rohkem. Tähelepanuvajadust on ka vaja rahuldada minu meelest..

b) Ranguse all seletati veel ka seda, et ma peaksin rangemini hindama neid, kes ei esita töid jne. Just selles osas olen tõesti olnud väga valel teel minu meelest. Selgituseks ütles täna üks õpilane, kellel muidu hinded 4-5, et kui oli vaja ära tuua esimene kodune töö ning nemad tegid selle ruttu valmis (rühmatöö oli), kuid teised mitte ning läksid ka tähtaegadest üle, siis edaspidi tekkis neil tunne, et töid ei olegi vaja õigel ajal esitada - niikuinii vahet ei ole.

Kuigi esseede ja tähtsamate töödega on nii, et on tähtaeg ja selle ületamisel enam maksimumhinnet ei saa jne, siis võib-olla proovin ka sellist lahendust, et õigeks ajaks esitamata tööde puhul kannan kohe puudulikud hinded sisse. Võib-olla see motiveerib neid ka aktiivsemalt parandama ja päevikusse jääb märge, et enne oli see hinne puudulik.

Rohkem läbivaid puudusi minu puhul välja ei toodud. Üksikud olid ka sellised nagu - panid mulle halba hinde jne. Kui midagi esines vaid üks kord, siis võtsin seda kui subjektiivset arvamust ning suhtusin natuke kriitilisemalt.

2) Positiivsest läbivaks oli see, et teemade seletamisel tõin enamasti näiteid ning tihti näiteid enda elust. Öeldi, et nende õpetajatest vähesed toovad sisse eraelu.

Kuna aines on üsna suur osa nö. loengu tüüpi tunde (vähemalt esimeses pooles), siis mäletades ise loenguid tean kui igavad need võivad olla. Parim, mida siia juurde sai sisse tuua on näited ning põnevad lood.

Lisaks toodi välja, et meeldis teha rühmatöid ja aktiivsemat laadi ülesandeid (kuigi jällegi päris kõigile see ei meeldinud), nalja sissetoomine oli positiivne, ei närvitse. Võib-olla oli miskit veel.. selles osas oli väga palju erinevat.

Kolmandat punkti ei hakka otseselt lahkama.

Üldiselt mina olen tulemustega rahul, sest arenemisruumi veel on ning kõik ei ole halvasti ka :)

Aine kokku võtmine

Täna sai järjekordse klassiga aine läbi ning kogusin enda kohta tagasisidet. Enam ei ole palju jäänud ka õppeaasta lõpuni ja teen siia kokkuvõtte tagasisidest, mida mulle on antud (peamiselt mälu järgi).

Aasta algul panin ma enda jaoks paika paar eesmärki, mida ma tahan õpetaja tööga saavutada. Kuna minu jaoks oli keeruline mõelda, kuidas ma võiksin klassis käituda või mida teha, siis ma mõtlesin selle küsimuse teisiti ümber. Ma mõtlesin, mida ma kohe kindlasti ei taha teha või kuidas ma mitte mingil juhul ei taha käituda.

1. Ma ei lähe endast välja mitte kordagi terve õppeaasta jooksul.

On see eesmärk hästi sõnastatud? Ei, ei ole... Mida tähendab endast välja minema? Tegelikult enda jaoks on mul vastus olemas - see on selline tunne, kus süda hakkab puperdama ning meel läheb natuke segi ja on võimalik, et ma käitun selliselt, mida hiljem kahetsen. Oma koolipäevist mäletan, et see on olukord, kus õpetajad lähevad närvi, hakkavad karjuma, sõimama ning alandama. Just selliseid asju ma ei tahtnud mitte mingil juhul teha.

Seda tingimust sai rikutud kaks korda. Ei, karjuma, sõimama jmt tegusid ma tegema ei hakanud ja võib-olla polnud need nii hullud rikkumised, kuid ühel korral lihtsalt läks olukord selliseks, kus ma tõesti ei teadnud mida teha (see oli õppeaasta alguses) ja oli ebameeldiv tunne. Sellel esimesel korral panin ma õpilased kirjaliku tööd tegema.. Teisel korral püüdsin kaardistada probleemi põhjustaja ning andsin talle ülesandeks kirjutada essee teemal "Mida teha tundi segava õpilasega?"

Rohkem kriitilisi olukordi pole olnud ja ma olen tõsiselt uhke selle üle. Ma tean, et on olukorrad ja inimesed, mis võivad mind tõsiselt endast välja viia ning vähemalt varem oli see minu üheks tugevamaks puuduseks üldse. Praeguseks loodan, et olen mitmeid kordi parem selles osas.

2. Vähemalt 1 õpilane ütleb, et ma olin tema parim õpetaja või üks parimatest.

See eesmärk sai korduvalt täidetud, esimesel korral juba kohe õppeaasta alguses kui esimestel klassidel hakkas minu aine läbi saama. Väga mõnus tunne on, arvestades seda, kui raske on öelda teisele inimesele midagi taolist.

Lisaks on öeldud, et minu aine on lemmikaine, lihtsalt lemmikõpetaja (mitte parim :P ) ja taolisi analooge.

Lisaks vahepeal ilmus eesmärk, et igas klassis hakkab olema vähemalt 2 õpilast, kellele minu aine väga meeldis (ning ehk ajendab neid rohkem ettevõtluse peale mõtlema). Sellised õpilased olen püüdnud enda kontaktnimekirja koondada (enamasti küll Orkutis) ning iga mõne aja tagant nende käest järgi uurida, kuidas neil läheb.

Võib-olla olid veel mingid vahepealsed eesmärgid, mis hetkel kohe meelde ei tule, kuid abstraktselt võin öelda, et olen väga palju selle õppeaasta jooksul arenenud ja oma mõtteis rohkem selgust leidnud.

Õpetamine on kõige lahedam töökoht (mul on nii raske sedasi öelda), mida ma olen teinud. Ja seda mitte sellepärast, et kõik varasemad on olnud nö. saekaatris tööotsad (olen töötanud küll saekaatrites). Küll aga ei ole ma kindel, kas ma täiskohaga õpetaja tahan ka edaspidi olla (see eeldab ka vastava hariduse omandamist jne). Kindlasti takistavaks võivad osutuda kool ja selle tööstruktuur üldiselt. Õpilased on igal pool lahedad.

Jobu

Proovi mõelda inimesele, kes sind viimati on hädast välja aidanud.
Proovi mõelda parimale õpetajale, kes sind õpetanud on.
Mõtle inimesele, kes on sinu arvates kõige naljakam. Kõige lahedam. Kõige targem. Kõige sõbralikum.

Kui sa oled normaalne inimene, siis iga sõna järel tuli keegi konkreetne inimene meelde.

Nüüd proovi mõelda ühele jobule.

Mis teeb ühest inimesest jobu? Guy tõi välja oma raamatus Reality Check Sutton-i räpase tosina nimekirja omadustest, mis on igal jobul olemas.

Üks korralik jobu käitub järgnevalt:
1. Teeb isiklikke solvanguid.
2. Tungib teise inimese eraellu.
3. Otsib kontakti ka siis, kui seda temalt ei soovita.
4. Ähvardab, nii verbaalselt kui mitte verbaalselt.
5. Teeb sarkastilisi nalju ning kiusab solvamise eesmärgil.
6. Fleimib.
7. Kasutab oma kõrgemat positsiooni ohvri alandamiseks.
8. Üritab avalikult häbistada.
9. Segab ebaviisakalt vahele.
10. Kahepalgeline.
11. Vaatab ülbe pilguga.
12. Kohtleb inimesi nagu neid poleks olemas!

Võib-olla tuli sul iga punktiga erinev inimene meelde, aga võib-olla üks erinevates olukordades. Kas sa ise oled nii käitunud?

Siin võikski mõelda, millisena sa teistel tavaliselt meelde tuletad. Kas sa tuled kellelgi silme ette, kui nendelt küsida "kõige... sõbralikum/naljakam/loovam" või hoopiski "jobum"? Mõtle, millisena sa tahaksid, et sind meelde tuletataks ja käitu selliselt. Nii lihtne see ongi!

PS. Kui sa ei tule mitte mingisuguse kategooria alt meelde, siis see pole ka parim variant ja võib-olla elad sa liiga tagasihoidlikku elu. Tagasihoidlikus on lahe, aga mitte liigselt.

Õpetaja

Kas ma olen nüüd õpetaja?

Minu põhieesmärk: Vähemalt 1 õpilane ütleb mulle, et ma olin tema jaoks parim (või vähemalt üks parimatest) õpetajatest.

Sai saavutatud juba päris esimestel kuudel. (Nüüd jälle). 1 sellepärast, et Eestis üldse kohtab harva kiitmist ja tänuavaldust ja veel harvem seda õpilaste hulgas. Mina tahtsin, et keegi seda mulle ütleb (või kirjutab).

Aga kas ma olen nüüd päris õpetaja? Ma tunnen, et tegelikult alles nüüd hakkab see tunne sisse tulema. Alles nüüd oskan ma enamikele keerulistele olukordadele reageerida just nii nagu ma pean õigeks saavutades just selliseid tulemusi, mis mul vaja oleks.

Work Hard. Be Nice.

See on raamat kahest entusiastlikust noorest õpetajast, kes tahtsid väga haridust paremaks muuta ning seda oma vahendite abiga. Nemad otsustasid selleks oma koole luua.

Tasub lugeda ja minu meelest peaks seda raamatut iga (kaasaegne) õpetaja küll läbi lugema. (Minult saab ka laenata :)

Kuidas saaks seda teha meie siin Eestis?

Esimest korda kuulsin sellest raamatust, kui Bill Gates tutvustas lühidalt seda oma kõnes TED-i konverentsil.

Motiveerimine

Mis motiveerib inimesi kõige rohkem?

Ma mõtlen üldises mõttes, laiendatuna kõikidele tegevustele. Kas selleks on omanikutunde tekitamine, tunnustus kellegi poolt, uhkuse tunne tegevuse üle või hoopis midagi muud?

Vabatahtlikult moodustunud töörühmades arutletakse muu hulgas ka nendel teemadel.

Muu hulgas küsisin ka õpilastelt endilt, mis neid motiveeriks paremini õppima ja oma kooli üle suuremat uhkust tundma? Kogusin neid meetodil, kus igale pingile jagatakse tühi paberileht, kuhu neil on vaja kirjutada kolm vastust. Kui see on tehtud, siis leht tuleb edasi saata. Ringiga tuleb ka neile üks leht vastustega. Sinna on vaja juurde kirjutada veel kolm vastust. Lehele ei tohi kirjutada seda, mis on juba seal kirjas. Nii ring jätkub kuni algsed ettepanekud leiavad omaniku või veel veidi rohkem.

Sain mõned huvitavad vastused, aga teema pani mind ennast ka väga tugevalt mõtlema ja endal ideid genereerima. Mulle endale tundus huvitav, kui loodaks rohkem ühendusi õpetajate ja õpilaste vahel. Üks variant oleks panna õpetajaid endid võistlema (kas siis õpilaste vastu või omavahel) ja üks võistlus oleks näiteks väitlus. Mind huvitaks väga, mida minu lemmikõpetajad arvavad mingil teemal. Kuna on seos selle vahel, kas õpetaja isiklikult on õpilase arvates lahe ning nende õppepanuse vahel sellesse ainesse, siis selline vahend võiks potentsiaalselt tõsta ka õppeedukust.

Võib-olla keegi loeb seda ning tahab ise ka midagi huvitavat pakkuda?
-----
Minu ettepanekud tervikuna:
TUNNUSTUS
* Panna paika selged ja läbipaistvad meetodid, mille alusel õpilastel on võimalik tunnustust saada. Nt. kas õpilane on initsiatiivikas ja on mingi ürituse vmt korraldanud. Head õpitulemused - peavad olema objektiivselt mõõdetavad, keskmine hinne ei ole kõige parem variant, sest erinevatel õpilastel on erinevad ained isegi samal kursusel ja hinne võib sõltuda õpetajast ning õppeainest. Näiteks võib arvestada ainult põhiainete hindeid vmt.
* Tunnustada õpilasi millegagi, mis paneb neid seda tunnustust tahtma. Kiidukiri ei ole just kõige suurem motivaator, mille poole püüelda.
Võib-olla saab kuidagi stipendiumeid kasutada selliselt, et osa summast kasutada tunnustamisele, sest stipendium on ju ka tunnustamine ja eelarves umbes sarnase kirjeldusega.
* Stipendium suuremaks ja defitsiitsemaks. Ehk siis selleks, et stipendiumit saada ei piisa vaid tundidest osalemisest vaid on eritingimused, mida tuleb täita. Nt. keskmine hinne. Lisatingimus võib olla ka õppeväline aktiivsus vmt. Praegu saavad peaaegu kõik stippi kuigi üldiselt on nii, et kui öeldakse, et saadakse kusagil stipendiumit, siis tähendab see mingisugust erilist tasandit. Õpilane, kes saab stipendiumi on tublim kui need, kes ei saa (see ei tähenda, et keskmine hinne on kõrgem)
* Objektiivsemaks õpitulemuste hindamiseks võib korraldada nö siseeksameid. Põhikoolis, kus ma õppisin tehti seda tüüpi töid ja nimetati neid ainetundjateks. Ehk siis igas klassis on igas aines oma ainetundja. Kõik klassid teevad ühe töö igas aines (või teatud ainetes) ning lihtsalt inimene, kes saab parima tulemuse on selles aines ainetundja. Õpilased, kes on rohkemates ainetes ainetundjad kutsutakse kuhugi vastuvõtule või premeeritakse kuidagi muul moel. Objektiivne on ta selle tõttu, et õpilast võrreldakse enda klassikaaslastega ja kõigil on võimalus parimat tulemust saada. Lisaks see tõstab tunduvalt taset. Kui selles põhikoolis jäeti enamikes ainetes selline võistlus ära, siis nende ainete tase ka langes.

ÕPPETÖÖ
* Loov õpetaja. Kui teha selline väike katse ja tuletada meelde 5 viimast peaosatäitja eest saanud Oscari näitlejat või 10 kõige rikkamat inimest, siis enamik inimesi jääb sellega jänni. Peaaegu kõik aga mäletavad 3 õpetajat, kes on neid kõige rohkem mõjutanud. Võimalusel õpetajaid arendada ja motiveerida neid kasutada uusi meetodeid. Motiveeritud õpetaja tõstab tugevalt ka õpilaste motivatsiooni õppimiseks. See peaks minema küll pigem õpetajate töörühma, aga panna õpetajad nt väitlema mingisugustel teemadel.
* Lahedad/mõnusad klassiruumid. Kasvõi oleks võimalus kasutada selliseid klasse, kus lauad on ringis (mitu sellist klassi oleks kooli peal), kus üldse pole laudasid ega toole. Üleüldse võib-olla igale õpetajale oma klassiruum (või mõne õpetaja peale üks), kes saaks seda igatemoodi korraldada. Võib-olla seda on keeruline toestada, aga minu meelest oleks see lahe.
* Tunniplaani korraldada nii, et erinevad tundide grupid teatud päevadel regulaarselt. Ehk siis näiteks humanitaarsemad ained esmaspäeval ja kolmapäeval, reaalsemad ained teisipäeval ja neljapäeval ja reedel miskit muud vmt. Mina olen märkanud, et kuna me õpime teisipäeviti ja neljapäeviti matemaatika eksamiks, siis ka siis, kui me ei saa nendel päevadel kokku tunnen ma, et tahaks matemaatikat õppida. Sama ka jõusaaliga.. nendel päevadel, kui ma olen harjunud trenni tegema, siis on tugevam kihk ka trenni minna (ja just kindlatel päevadel kindlaid lihaseid treenida). Võib-olla see tõstab õppetöö efektiivsust.
* Individuaalsed õppegraafikud. Ma saan aru, et see võib olla ülikeeruline teostada ja kindlasti mitte esimesi prioriteete, aga erinevad katsed (osad koolid on sellist süsteemi kasutanud) on näidanud, et selline lähenemine aitab tulemusi parandada. Ehk siis aine alguses panevad õpilased ise endale eesmärgid paika. Neile antakse küll kohustuslikud teemad, mida tuleb läbida ning võib-olla mingisugused minimaalsed nõuded (riigi poolt seotud õppekava), kuid nad saavad ise paika panna, mis kuupäevadeks nad midagi esitama peavad ning kui sügavuti millist teemad nad tahavad võtta jne. Selliselt saaksid õpilased palju rohkem vabadust õppida rohkem neid aineid, mis neile tõsiselt pinget pakuvad ning väga minimaalsel tasemel neid, mis ei meeldi. Need, kes nii ehk naa on nö kolmelised ja veavad ennast läbi saavad seda teha omal vabal tahtel ja ei saa olla sellepärast "lahedad", kui vähe nad õpivad.
* Kaks õpetajat suure klassi peale. Kaks õpetajat suurendab tõsiselt tunni efektiivsust. Kõigepealt võib tekkida arutelu, mõlemad õpetajad tahavad endast parima anda teise õpetaja silmis, nad saavad alati öelda, mida keegi tegi hästi või halvasti, mõlemad saavad üksteist täiendada, kui üks õpetaja räägib mingil teemal, siis teine saab näiteks jooksvaid küsimusi lahendada ja veel paljugi muud. Ka sellist lähenemist on proovitud teistes koolides. Ma ise olen seda proovinud. See on lahe. Kui hakata kritiseerima ja mõelda selle peale, et ressursse ei jätku, siis teha sellist lahendust mitte kõigi ainete jaoks vaid mõnede.
* Grupid poole väiksemaks. Mida väiksem grupp, seda paremini infot omastatakse. 10-15 on minu meelest optimaalne ning mõnus grupp, kus kõik saavad tunnist osa ja ka tulemused võivad olla paremad.
* Kõik kooli töötajad, kes on seotud õpilastega annavad tundi. Ma olen siiski seisukohal, et see oleks hea. Ma ei räägi täiskoormusest õpetaja kohast vaid korra nädalas või üle nädala toimuvast vabatahtlikust tunnist (aga näiteks iga õpilane võib valida ise, millisest tunnist ta tahab osa võtta) enda jaoks pädeval teemal. Kes teeb juhtimisest, kes finantsidest, kes töökorraldusest jne.
* Preemiatena puhkused. Isiklik õppegraafik lubaks tublimatel saada rohkem vaba aega õppetööst. Aga üldises mõttes, kasvõi tublimatele lubada sügis- ja kevadvaheaeg ning järelevastajad saaksid nendel päevadel oma võlgnevusi likvideerida. Ka nädal aega varem suvepuhkusele saada võib saada väga heaks preemiaks.
* Üleüldine kaasaegsem keskkond. Arvutiklassidesse elektroonilised tahvlid (või siis teistesse klassidesse ka), remont klassidesse ja mujal samuti.

AKTIIVNE TEGEVUS
* Rohkem klassidevahelisi võistlusi. Emakeelepäeva puhul toimunud võistlused olid lahedad ja tõid osad klassid tervikuna esile. Võib lasta õpilastel endal ka korraldada selliseid asju.
* Õpetajad, kes peaksid olema eeskujuks panna võistlema. Õpetajad on reeglina kellegi klassijuhatajad ja õpilastel tekib ka võistlusmoment, kelle õpetaja võidab. See võib ajendada neid toetama õpetajat või järgmine kord ise klassi uhkust esindades rohkem aktiivsed olema.
* Lasta õpilastel õpetajaid tundma õppida. Kui praegu õpilased teavad vaid neid õpetajaid, kes neile tunde annavad (ja ka võib-olla nad teavad vaid nägu ja parimal juhul veel ka nime), siis teisi nad ei teagi. Lasta õpilastel teha erinevate õpetajatega intervjuusid, erinevaid võistlusi koos jmt. Võistlustele koguda kokku õpetajaid ja õpilasi ning panna nad kokku. Jällegi, korraldada õpetajatele väitlus, mis toimuks nt üks kord kuus. Erinevatel kordadel on kas erinevad õpetajad või siis samad. Võib-olla korraldada mingeid võistlusi. Kui ma oleks õpilane, siis ma küll tahaks teada, mida minu jaoks tähtis õpetaja ühel või teisel teemal arvab.
* Õpetajate aktiivsem teavitamine koolis toimuvast. Kui Harle teeb siin koolis robootika tundi, siis vähesed teavad sellest. Ma üritan oma tundides alati rääkida huvitavatest võimalustest meie koolis ja ka väljaspool seda, kuid kui oleks mingi ühine andmebaas või mingi fail, mida saadetakse õpetajatele laiali, et nad saaks erinevaid võimalusi promoda oma tundides. Plakatid on küll toredad, aga üsna tihti neid ei loetagi (või loetakse liiga hilja). Võib-olla kodulehel selline avalik

OMANIKUTUNNE (uhkus)
* Ühe võimaliku tunnustusena kinkida lahedaid T-särke, pusasid ja muid riideesemeid (ka rinnamärke), kus oleks ära toodud RAK. Logo, nimi vmt. Tähtis on, et see ei oleks liiga täis topitud kooli logode ja muu taolisega, sest siis kaob tahtmine seda kanda ka vabal ajal.
* Erinevad võistlused siduda RAK-iga. Neid samuseid T-särke võiksid kujundada ka meie enda õpilased. Auhinnaks loomulikult mitte ainult need särgid vaid midagi huvitavamat. Praegu on probleem, et ei ole inimesi, kes teeks selliseid asju, aga üsna tihti on õpilased palju pädevamad disainerid ja tulevad väga lahedate tulemustega välja. Neid esemeid on võimalik hiljem kasutada kooli esindamisel erinevatel võistlustel (kokad nt) ja väliüritustel (firmakülastused vmt). Võib proovida ka neid esemeid müüa. Võib-olla tekitada süsteem, et mingi osa müügist saab selle eseme välja mõelnud meeskond või isik.
Sidumise all mõtlesin ka seda, et kui viktoriin, siis teha kooli ajaloo kohta või praeguse süsteemi kohta (mis osakonnad meil on ja kes on osakondade juhatajad jne). Kui kirjandi- või essevõistlus, siis seotud meie kooliga (kasvõi see samune "Kuidas õpilasi motiveerida RAK-is?"). Kui luulevõistlus, siis jällegi kooliga seotud jne.

Koolikell

Arutasime ühel päeval, milline peaks olema koolikell. Kas tirisemine on ok või võiks olla miski lahedam? Kas paljudes koolides kasutatav meloodia on ok või võiks olla veel midagi lahedamat? Kas mingisugune muusika ongi see lahe?

Nüüd ma siiski arvan, et koolis ei peagi koolikella olema. Minu unistuste koolis küll ei oleks. Kuhu jääb väide, et õpetaja lõpetab tunni? Miks on koolikell üleüldse vajalik?

Õpetab õpilast mitte hiljaks jääma? Aga need, kes tahavad hiljaks jääda, teevad seda ka siis, kui kell on juba helisenud. Ka siis kui on kahese helisemise süsteem.

Õpetab distsipliini? Millest me üldse räägime? Mis on üldse distsipliin ja kas seda tuleks üldse selliselt õpetada?

Keskne süsteem? Kõik alustavad ühel ajal ja lõpetavad samuti ühel ajal. Milleks seda vaja on? Kas ilma kellata ei suudetaks seda teha?

Üleüldse, üsna lihtne on süsteeme tööle rakendada sätestades reegleid ja piiranguid, aga hoopis keerulisem on inimest vabatahtlikult teatud viisi käituma panna. Kui Säästu Marketis sa ei saa minna sissekäigust sisse, võtta oma Walteri pudeli ning kohe kassa juurde pöörduda, sest vahepeal seisab konservidest sein, siis Selveris on õlu lihtsalt (või mingi muu toode, mille järgi inimesed poes käivad.. sai) tagumises osas ja sa pead kogu ala läbi käima (ning ehk tahad veel midagi oma korvi lisada).

Küsimus on usalduses. Keda me siis ei usalda? Kas õpetajat, et ta laseb õpilased varem tunnist ära? Või õpilasi, kes petavad õpetaja ära?

Miks peaks õpetaja õpilasi varem tunnist välja laskma. Võib-olla sellepärast, kui pole mõtet mõnikord niisama istuda, aga see on juba pigem õpetaja viga, kui ta ei suuda piisavalt huvitavat materjali piisavaks ajaks ette valmistada. Kui tund on huvitav, siis õpilased ei tahagi sealt alati 10 minutit enne tunni lõppu jalga lasta.

Miks me siis üldse imestame, et töötajad vaatavad pool tundi enne tööpäeva lõppu iga minuti tagant kella. Miks ei meeldi reeglina inimestele töötada kellast kellani.

Kas me valmistame ette töölisi töökohtadele, millega saaks vabalt robotid ka hakkama või tahame luua inimesi, keda on tõesti ühiskonda vaja?

Jah, küsimusi oli kuidagi väga palju, aga minu unistuste koolis tõesti ei oleks vaja koolikella.

Haridusfoorum 2008

5-6 detsembril leidis aset Haridusfoorum 2008 ja sel korral toimus see Lääne-Virumaal.

Kuigi ma tahtsin väga võtta osa mõlemist päevast, siis olin juba varem planeerinud minna Robotexile ning sellega läks kauem aega, kui ma arvasin. Küll aga jõudsin õhtusele pidulikule õhtusöögile ja öödiskussioonile. Muu hulgas arutati (kaks inimest ees ja publik koos sõnaõigusega), kas põhikool on ainult tuim drill või miskit muud, kas hariduse eest peaks keegi seaduse järgi ka vastutav olema (ning kes), milliseid inimesi me tahame koolist saada, kas inimesed teevad koostööd vajadusest või hädavajadusest jne.

Kui Lauri kirjutas ükspäev Industrialismist - puhaku ta rahus, siis kuigi see nö väitlus (mis oli sisuliselt enam-vähem viisakas vaidlus) oli mõeldud niisama inimeste mõtete liigutamiseks ja emotsioonide esile toomiseks, ei jäänud ma väga rahule, et sel teemal pikemat diskussiooni ei tahetud teha. Kui esineja väitis, et meil ongi vaja inimesi tööstusesse ja ma ütlesin, aga võib-olla 21. sajandil vaataks hoopis teise nurga alt seda olukorda ja kasvataks hoopis loovaid ja huvitavaid inimesi ning jätaks tuima töö robotitele (kusjuures enne seda just nad rääkisid tehnoloogiast). Selle peale vastati ainult, milline on siis see huvitav inimene (minult vastust küll ootamata)? Oleks võinud ju rääkida, kas meil oleks pakkuda kõigile inimestele loovaid kohti või meil on siiski vaja ka tuima tööd tegevaid inimesi, mis on üldse see tuim töö ja mis on loov - kus jookseb piir, kas tuima tööd saaks hoopis huvitavaks muuta, kas ei jääks töökohtadest puudust jne.

Muidugi, mida tähendab üldse huvitav inimene? Seda küsiti hiljem õhtul veel korra minu käest, mida ma selle all mõtlesin. Jah, eks see sõnastus on veidi kehv, kuid kuna ma ei saanud ka midagi vastu öelda, siis leppisin sellega, et seletan ära vähemalt ühele inimesele, mida ma mõtlesin. Lihtsamalt öeldes mõtlesin inimest, kes mõtleb oma peaga. Kas see on ka kehv sõnastus?

Laupäeval leidis aset paar paneeli, kus esitleti ka eelmise päeva rühmatööde tulemusi. Oli üsna huvitavaid esitlusi (ja teemasid) kui ka vähem huvitavaid. Täpsemalt lubati paigutada kogu materjal ka Haridusfoorumi lehele: www.haridusfoorum.ee

Minu jaoks oli see päev üsna tulemuslik, kuna sain tuttavaks mõne väga huvitava inimesega ja nägin, et on Eestis ka teisi inimesi, kelle arvamus ühtib minu omaga. Neid, kes näevad ka neid samu probleeme haridussüsteemis ja pakutavad lahendused on ka sarnased nendele, mida mina välja pakuks. Kahjuks see grupp oli teiseks päevaks koondunud umbes 20-30ks inimeseks ja minul tekkis küll küsimus, kes ja kuidas neid ideid siis teostama ka hakkab? Lõunavestluse ajal sama küsimust küsides oma lauakaaslaselt rahustas ta, et küll tasapisi juab info ka teostajateni.. Eriti valimiste eel pidavat nad hulganisti seda üritust külastama :)

Miks mitte üritada midagi ära teha varem?

Mina lahkusin foorumilt terve hulga märkmetega ja ideedega (ideid tuli sellel ajal üsna mitmeid) ja ka mõnede huvitavate kontaktidega.

Isiklikust vaatenurgast hämmastas mind veel see, et 4-5 inimest (kõik eraldi ja erinevatel aegadel) selle aasta toimkonnast küsisid, kas ma tahan järgmisel aastal toimkonnast osa võtta. Minul on selle üle vaid hea meel, kuid mainisin, et peab arvestama sellega, et suve keskel lähen sõjaväkke.. Lubasid ühendust võtta.

Unistuste kool

Kui me teeme erinevates klassides äriideede ajurünnakut, siis peaaegu igas klassis leidub üks grupp, kes tuleb välja ideega "Unistuste kool". Mis on raamatu Brain Rules ka üheks läbivaks teemaks. Raamat on mul hetkel pooleli, kuid mida rohkem ma seda edasi loen, seda rohkem ma tahaks kõiki neid mõtteid ellu ka viia. Kas just mingisuguses praeguses töötavas (riigi)koolis või asutades midagi uut, see on juba teine küsimus.

Mida aga õpilased välja toovad oli üsna huvitav. Nimelt oma unistuste koolis oodatakse tegelikult üsna lihtsaid asju, mis ei ole üldse finantsiliselt kulukad. Jah, igasugused digitaalsed jubinad võivad asja veelgi huvitavamaks muuta, aga piisaks juba sellest, kui iga klassiruum oleks omamoodi kujundatud. Sa ei lähe mitte klassiruumi 219 vaid "ümmarguste toolidega klassi". Minule igal juhul meeldiks vähemalt mingisugunegi vaheldus liikudes ühest klassist teise.

Loomulikult väga tähtsaks teguriks on see inimene, kes seisab seal õpilaste ees. Siinjuhul toon välja ka küsimuse, millele olin ise ka mõelnud päris pikka aega. Kas suhe 1:30 on hea, kui tuleb arvestada sellega, et tuleb saavutada võimalikult suur materjali omandamine. Just nimelt omandamine õpilaste poolt, mitte tähtis ei ole hinded.

Kuidas mõõta õppeedukust? Kas ainult hinnete põhjal? Hinded on tegelikult üsna tähtis viis vaadelda õpilase edasijõudmist, aga ka seal võib sisse viia parandusi. Kuidas neid hindeid pannakse, mille eest?

John Medina kirjeldab muu hulgas ka, kuidas aju omandab informatsiooni ning kuidas võiks see toimuda kõige efektiivsemalt. Lisaks sellele puudutab ka une teemat. Me kõik oleme tundnud võimast une pealetulekut kusagil lõuna paiku ning põhiliseks valikuks on, kas võidelda edasi ja püsida ärkvel või lasta ennast pooleks tunniks unne. John-i arvates tuleks teha seda teist. Täpsemalt kirjeldab selle vajalikust ta mitme leheküljena oma raamatus.

Mina ootan sellise Unistuste Kooli teket. Miks mitte Eestisse? Miks mitte meie endi poolt?

Meil on üks tore tädi, see tädi on...

See tädi on üks koristajatädi.

Koolis on üks hästi tore koristaja. Praktiliselt esimestest päevadest peale on mul temaga kokkupuuteid olnud.

Ta on üks vähestest, kes viitsib mulle üldse midagi "kirjutamata" käitumistest rääkima. Millal peab toolid laua peale tõstma jne.

Lahe on ta sellepärast, et ta kunagi ei pahanda vaid üritab kõike ära seletada naeratusega, isegi kui ta tahaks pahandada. Kui ma kuulen: "German!", siis tean ma jälle, et olen midagi valesti teinud, kuid tean, et järgmine kord püüan ma täiest väest, et seda mitte korrata.

Igal juhul.. Rõõmsad ja positiivsed inimesed on lahedad.

Punamütsike - Tom Cruise ei ole surnud!

Pühapäeval, Starteri konverentsil oli sessioon loovuse kohta, mille viis läbi Lauri. Õppisime olla loovad :)

Üheks ülesande jaoks kirjutas Lauri elu24.ee lehelt suvalisi pealkirju ning jagas need rühmade vahel ära. Rühmad pidi nende põhjal tegema ühe stseeni punamütsikese näidendist antud pealkirja süžeel. Tulemused olid väga huvitavad ja süžeed oli ka endal huvitav välja mõelda.

Kuna Lauri hakkab üsna pea õpetama Roc al Mare koolis loovjuhtumist, siis ta tahtis näha võrdlusmomenti õpilaste ja (AIESEC-i) tudengite vahel. Ka minul tekkis sama huvi ja täna andsingi tunnis sarnase ülesande. Mõned õpilased ei saanud koheselt aru, mida neil teha paluti (võib-olla ma seletasin halvasti), kuid laias laastus olid väljundid mitte vähem huvitavad. Ideed olid head, kuid mõnel puhul võis vahele tulla väike argus klassi ees esineda.

Mulle isiklikult meeldisid "Tom Cruise ei ole surnud" ja "Austraallanna lõhnab nagu mädanev kala"

On mingeid huvitavaid ideid veel pakkuda?

Enamuse tahe

"Robi oli äbarik, prillidega paks
Neljad viied ei teind ta elu paremaks
Kui klassi enamus on prillideta sportlased
Siis selge on, et Robi prillid pooleks murtakse"

Eriti esimese kursuse (10kl) õpilaste hulgas on näha tugevat vägivaldsust. Isegi kui kätega kallale ei minda, siis nähvamised ja paberitükkidega (jmt asjadega) loopimisi tuleb ette.

"Robi oli äbarik prillidega paks
Kui ta lahti tegi suu, käis vastu hambaid laks
Ja kui Robi kolki sai, sai mitme mehe vahel
Tema kolkimine oli enamuse tahe"

Näha on, et kui hakatakse kellegi kallal norima, siis võetakse ette 1-2 sihtmärki. Üldiselt on selleks 1 konkreetne õpilane.

"Mõned mehed on ikka vankriratta vahel
Kui see vanker on rahva enamuse tahe
Mõned mehed lausa laiaks litsutakse vahel
Litsumine alati on suure massi pahe
Ja enamuse tahe"

Põhjuseks võib olla mitu asjaolu: alates sellest, et norija sõbrad arvavad, et ta teeb lahedat asja kuni selleni, et noritav ise käitub nii ärritavalt, et "tugevamad" tahavad temast vabaneda.

"Robert on nüüd tähtis nina suure persega
Ta tahe ühtub antud hetkel rahva tahtega
Ja arvake, kas mäletab veel koolipõlve ta?
Mida talle vähemuses olek õpetas?
Kas on ta siis nüüd peksasaajate poolt?
Kas porislamajate eest kannab ta hoolt?
Oh ei, oh ei, teda elu õpetas
Et ise tuleb kisada koos enamusega"

Ja nüüd ongi see mõtlemiskoht. Mis saab sellest inimesest, keda kiusatakse? Kas ta hakkab hiljem ise nõrgemaid kiusama? Kas ta jääb väga kinniseks ja kasvatab endale miljon kompleksi? Kas temast saab lõpuks tolerantne inimene?

"Ma aktsepteerin vähemusi maaslamajaid
Ma ei seedi massi najal püstipüsijaid
Ma pooldan dissidente, kes ise mõtlevad
Ma ei seedi neid, kes kisavad koos massiga
Ei seedi neid, kes läände lähvad raha tegema
Kui leidub neid, kes rabavad siin näljapalgaga
Ma olema pean nende poolt, kes vankriratta vahel
Mind ei pea huvitama, mis on enamuse tahe"

Kui küsida minu käest, mida ma arvan, mis sellest lapsest saab, siis mina olen tegelikult seda olukorda jälginud küll (ja juba ammu) ning saavad nendest kõik. On neid, kes kasvades muutuvad tugevamaks ja hakkavad ise kiusama kui ka neid, kes hakkavad mõtlema ning püüavad ise mitte traditsiooni jätkata. Kahjuks on piisavalt ka juhtumeid, kus laps võib lõpetada enesetapuga või mõne hullema teoga.

Kas tolerantne on ikkagi nii mõistev või ta lihtsalt mäletab oma valusat lapsepõlve ja hoiab "omadega" (kiusatavatega) ühte ning püüab neid aidata?

Nüüd tuleta ise meelde, kes sa olid koolis? Kes sa olid algklassides? Kes keskkooli tasemel (kus keegi võib-olla ei teadnud, kes sa varem võisid olla)? Milline sa olid ülikooli ajal? Milline oled sa siis praegu? Minu meelest on see väga tähtis mõtlemiskoht, millest inimesed üldse ei taha rääkida ja unustavad sellele tähelepanu pöörata.

Tsiteeritavad lõigud on lüürika laulust "Enamuse tahe" - J.M.K.E.

Mida teha tundi segava õpilasega?

Eelmisel nädalal tuli esimest korda ette, kus tekkis olukord, mida ma ohjeldada ei suutnud. Tundi lihtsalt ei saanud edasi anda, sest õpilased vaidlesid omavahel, mõned olid niisama ükskõiksed, osad üritasid vaikselt olla ja isegi kaasa rääkida.

Ühes olukorras eriti eristus üks õpilane. Tema käitumine küll ei meeldinud teistele, kuid kuna mõned üksikud siiski muiatasid, arvas ta, et ta tegevus on naljakas ja tuleks jätkata. (Tegi ta mingeid hääli jne). Kui ta korduvalt ei tahtnud teemas püsida, siis arvasin, et annan talle kirjutada esse teemal "Mida teha tundi segava õpilasega?". Väga palju see teda maha ei rahustanud tegelikult, kuid miskipärast ma arvasin, et ta ei saa selle kirjutamisega hakkama ja halb hinne võiks teda mõtlema panna.

Jah, tal oli üsna palju kirjavigu ja ka vormistus ei olnud parim (kogu tekst oli ühes lõigus), kuid sisust võis siiski välja lugeda sissejuhatuse ja kokkuvõtte. Ka teemast kaldus ta algul veidi eemale.

Kuid tegelikult tõi ta välja laias laastus üsna õiged mõtted. Rääkis ta natuke, miks üldse õpilane tundi segama hakkab (tema arust). Nimelt just siis kui tund tundub igav. Ja tal on tegelikult ju õigus. Iseasi, kas see annab põhjusi just segamiseks. Tema poolt oleks võib-olla parem käitumine hoopiski tunni huvitavamaks tegemine kasvõi sellega, et antud teemal küsimusigi esitada.

Veel ta rääkis ka siiski sellest, kuidas tuleks õpilasi karistada, kui nad ei allu distsipliinile - kordagi ta isegi ei kahelnud selles, et karistada tuleb. Essee on ju oma arvamuse avaldamine.. Seal hulgas ka antud küsimuse vaidlustamine.

Kas teile ei tundi see lause veidi naljakas? Minule tundub see veidi sõjardlik ning üleüldse ühe tüüpilise tehase moodi ettevõtte süsteem. On reeglistik (mis hoiab distsipliini) ning kui inimene ei järgi seda, siis teda karistatakse. Ja seda tambitakse ju õpilastele esimesest klassist peale. Mida sa enam saad muuta keskkooli tasemel, kui 9a. on asjad nii käinud?

Karistuses märkis ta hästi välja, et kui õpetaja tahab endale lisatööd, siis võib ta õpilase esseed kirjutama panna :) Ta mainis ära ka seletuskirja, mis pidavat olema kõige "leebem", kuid essee ongi sisuliselt seletuskiri, lihtsalt minu meelest isegi parem.

Mida aga toob kaasa see, kui ta otsustab igavas tunnis segama hakata? Tegime täna kontrolltöö. Seal oli tema tulemus ka kõige halvem, kahjuks.

Pole talle essee eest veel hinnet päevikusse märkinud - tahtsin temaga sellest rääkida. Kuna mõtleb ta enam-vähem õigesti ja pole ta nii saamatu midagi, siis ehk ta oskab ka soovitada, kuidas siis seda tundi huvitamaks muuta? Üritan ka ära seletada, et tegelikult kui me suudame kiiremini "tuima teooria" läbi võtta, siis jääb rohkem aega erinevate simulatsioonide ja "vabas õhkkonnas" arutluste jaoks. Kuna aga tund venib üsna palju, siis me lihtsalt püsimegi vaevu graafikus. Antud hetkel ma väga ei vaidlusta õppekava ja teemad, mida võiks teada. Tegelikult on need üsna tavalised ja kui õpilane neid ei taha omandada, siis on isegi raske lugeda ajalehti.

Mu jumal on RAHA

Olid meil üksaeg infominutid. Minutid kujunesid küll tunniks, aga see selleks. Mida selle tunni ajal läbi arutada suudeti?

Esiteks rääkis õppedirektor sellest, kui tähtis on õpilasi tunnist varem mitte ära lasta ning kuidas siis õpetajaid hakatakse karistama, kui seda reeglit rikutakse.

Järgmiseks teemaks oli päevikute täitmine. Ta rääkis sellest, kuidas osad õpetajad jätavad päeviku "tunni sisu" (see osa, kus kirjeldatakse, mida tunnis käsitleti) täitmata ning täidavad seda tagantjärgi aasta lõpus. Kas nad mäletavad siis, mis toimus tunnis? Vaevalt... Selleks, et probleeme ei tekiks, kirjutatakse sinna seda, mida neilt oodatakse (see, mis oleks pidanud töökava järgi olema). Ok, see võib olla probleemiks küll... Aga mida õppedirektor siis ütles pani mõtlema.

Ta ütles: "Kui see osa päevikust on täitmata, siis tundi ei toimunud. Kui tundi ei toimunud, siis mille eest said need õpetajad RAHA?!" Raha? Kui ehitajalt saab nii küsida, et kui katust pole pea kohal, siis mille eest talle maksti, aga kuidas saab õpetajalt seda küsida? Miks see õppedirektor ei võinud küsida selliselt: "Kui sellel päeval tundi ei toimunud, siis mida õppisid õpilased?" Või üleüldse, kuidas õpilastele toimetati kätte õppekava?

Natukese aja pärast puudutas ta uuesti raha, aga ei mäleta täpselt, mis koha peal.

Jah, seda oli imelik kuulata, aga tegelikult olen tema suust sarnast asja juba ka varem kuulnud. Juba tööintervjuu ajal tegelikult.. Kui mul tuli kokku natuke rohkem tunde, kui 1.0 koha jaoks oleks vaja, siis küsisin ega seda liiga palju pole (et oleks enam-vähem talutav). Selle peale ta vastas: "Aga see on ju RAHA!!!" (Ise enda vastusega ülimalt rahul). Küsisin, kas ta tõesti arvab, et ma tulin siia mingit raha kokku ajama? Siis ta võttis ennast tagasi ja üritas kuidagi asja ära sillutada (ei mäleta täpselt, mida ta seal rääkima hakkas). Miskipärast lootsin, et see oli mingi imelik arusaamatus ja rohkem tema käest seda ei kuule.. vähemalt avalikult mitte. Eksisin.

Kuidas saaks küll karistada?

Sel nädalal tuli mul esimest korda ette, et klass (loe: osad õpilased) ajas oma käitumisega mind närvi. Kui algasid viima paaristund.. ehk viimane tund päevas, siis mul oli näos lai naeratus - jeee, juba saab pikk tööpäev läbi. Tuju viiski alla kogu viimane tund. Sama ka järgmisel päeval, aga päeva keskel. Viimane tund oli vastupidi üldse väga muhe ja hästi lahe.

Aga mida teha? Närvi ju ei tohi minna. Õpetaja haridust mul ka pole ja mingeid meetmeid ma pole õppinud ka. Pealegi, mulle tõsiselt ei meeldi tratsioonilised "lahendused" sellistele situatsioonidele. Ometigi olen minagi see, kes ei ole üldises mõttes rahul meie haridussüsteemiga ja oleks tobe, kui ma jätkaks "traditsioone".

Olen ma siis klassi ees ja ei tea mida teha. (Ei ole just parim olukord õpetaja jaoks vist..) Noh, antud juhtudel panin neid kirjaliku tööd tegema. Ühel korral õnnestus, teisel korral mitte nii nagu oli plaanitud. Isegi see polnud kõige hullem, et ma ei teadnud, mida teha - hoopis nõmedam on see, et tund läks sisuliselt raisku, aga kuna varsti tuleb kontrolltöö, siis kordamistunni asemel võtame nüüd materjali edasi. Seda ma ka tunni lõpus seletasin neile.

Tegelikult.. Formaalse haridusega ongi see raske, et vaatamata sellele, et tahaks tundi huvitavamaks teha, tuleb jälgida ka seda, et midagi saaks ka õpitud. Ei ole ju mõtet küsida mingeid tuime mõisteid või igasuguseid definitsioone, kui need lähevad hiljem nädala pärast meelest.

Asja ärgitas (ja tõi tugeva muie näole) veel kolmapäevane infominuti koosolek, kus enamasti õppedirektor võtab sõna ja toob välja, mis on hetkel halvasti. Ok, sellest on kitsas ringis palju räägitud, kuidas me 21. sajandil õpetame lapsi 19 või 20. sajandi meetmetega. Viimasel ajal ka ühe kõrgkooli rektor on sellest Eesti ajakirjanduses sõna võtnud, aga tegelikult sellest räägitakse aastaid. (Nt. Sir Ken Robinson räägib, kuidas meie haridussüsteem tapab loovuse) Kuidas õpilased peavad täpsel kellaajal teatud märguande peale klassi jõudma. Kuidas "vale" käitumine karistatakse (ja isegi nö õiget keegi ei pane tähelegi).

Infominutid kestsid ligi tund aega, kus peamiseks teemaks oli see, miks õpetajad lasevad õpilasi mõni minut varem klassist välja (eriti söögivahetundide ajal) ja rikutakse distsipliini. Selline meetod õpetab väga hästi, kuidas tulevikus peab tehases käituma. "Trrrrrrrrrr" - Tööle. "Trrrrrrrrrr" - Paus. "Trrrrrrrrrrrr" - Tööle. "Trrrrrrrr" - Koju. Kas see, kui õpilastele kästakse (või keelatakse midagi) kategooriliselt õpetab neile distsipliini või tuleb läheneda teise nurga alt? Võib-olla selgitada õpilastele, et söök ei lähe kahe minuti pärast kuhugi ära. Probleemiks on tegelikult ju siin järjekorrad, mis tekivad. Ma ei tea... küll täpselt, mida tuleks selle probleemi lahenduseks ära teha, aga vblla see pole kõige pakilisem. (PS. Ei, minu tundidest õpilased ei lähe varem ära, aga siiski...)

Üheks teiseks tähtsamaks mõtteks, mis jäi mõlkuma oli RAHA. Jutuks tuli see, et osad õpetajad täidavad halvasti päevikut ja mõnikord on tundide sisu osa täitmata, mida hiljem täidetakse kas aasta lõpus või veel hullem uue õppeaasta alguses. Kirjutatakse sinna sisuliselt seda, mis oleks pidanud olema õppekava järgi, mitte mis tegelikult tunni sisu oli (kes siis seda täpselt enam mäletab tagant järgi). Ok, kuigi bürokraatia on pahatihti tüütu, siis mõnikord on dokumentide täitmine hea viis kasvõi enda järje hoidmiseks. Mida kenijaalne õppedirektor siis selle peale ütleb? Kui midagi pole kirjutatud, siis järelikult tundi ei toimunud. Ja kui tundi ei toimunud, siis mille eest õpetajad said RAHA?! Raha? Miks ta ei võiks öelda, kui tundi ei toimunud, siis mida omandasid (või vastupidi ei omandanud) selles aines õpilased? Kas õpetaja ameti puhul on tõesti kõige suuremaks mõõdupuuks raha? Ja mis on kõige huvitavam.. Päris mitme õpetaja jaoks on. See ON nende jaoks "lihtsalt töö" Kuna midagi muud ei olnud teha või see tundub lihtsam võrreldes teiste ametitega või misiganes muul põhjusel. Nii kaua kuni selliseid õpetajaid veel on, siis on raske ka haridussüsteemis midagi muuta. Saada neid koolitusele? Koolitustel käivadki sellised töötajad (ma ei tahaks neid õpetajateks nimetada), sest boss käskis, sest oli kohustuslik. Selliseid töötajaid on päris palju ka muudes ettevõtetes, aga kas just koolis peabki see nii olema?

Tegelikult see sama õppedirektor ütles mulle tööintervjuu ajal, kui ma küsisin, kas ületunde ei ole liiga palju: "Aga see on ju raha!". Siis ma panin talle seda pahaks ja ütlesin, et ega ma raha pärast siin pole. Kas ma tõesti ei leiaks tasuvamat tööd? Ta kähku kaotas oma irve näolt ja mõtles mingi tobeda vabanduse (ei mäleta enam, mida ta seal vastas). Siis arvasin, et vblla ma ei pea temaga palju kokku puutuma ja püüan oma aastast maksimumi võtta ilma temata. Natuke kõhe tunne oli küll selle kooli suhtes alates sellest.

Sa ei kujuta, kui lahe õppedirektor neil oli eelmisel aastal. Temaga oli lahe suhelda, tal olid hästi lahedad mõtted - ta oli inimlik. Ta töötaski ainult aasta seal koolis ja eelmisel kevadel ta ka lahkus - lahkhelid direktoriga. Asenduseks siis asetatigi selline isik, kes ei hakka direktorile vastu, kes täidab käsku nii nagu "peab" - ei mõtle ehk liiga palju enda peaga. Jah, ta teeb ilusti töö ära ning on ülilojaalne, aga kas see viib edasi? Kas see arendab? Mina olen alati selle poolt, et lahkhelid (mõistuse piires muidugi) on hea nähtus, mis viib edasi. Neid ei tasu võtta isiklikult - on erinevad inimesed ja on erinevad vaated. Üks kord on sul õigus, teine kord mitte. Väike vaidlus on tervislik.

(Nüüd hakati minuga msn-s rääkima ja viidi mõte mujale, aga ma proovin ära lõpetada)

Lühidalt need olidki sellised asjaolud, mis panid mõtlema. Panid lausa nii palju mõtlema, et tekitasid paar mõtet, kuidas saaks olukorda lahendada. Sir Ken Robinson ütleb, et süsteemi pole vaja mitte reformida vaid ära muuta (transformida). Ja nii ongi - ega kui praegusele õpilasele öelda, et ta EI PEA tulema märguande peale koheselt tundi (märguanne ei pea olema tirisev kell vaid mõnus muusikaline vahepala.. nagu nt teie koolis pidavat olema), see on lihtsalt tema jaoks SOOVITUSLIK. Tund algab koheselt kui märguanne kõlab, aga keegi ei hakka kontrollima, kas sa oled kohal või mitte. Kuidas see siis võiks ideaalis töötada?

Minu meelest lahendaks nt olukorra ära see, kui juba esimesest klassist alates muudetaks keskkonda. Üheks lahenduseks, mille peale minu pea tuli oleks see, et klassis pole mitte üks õpetaja vaid 2. Kas mõlemad lausa peavad olema õpetajad või üks nendest on assistent (nagu on kirurgid ja assistendid). Tund algab, õpetaja alustab tundi. Kui keegi tuleb hiljem või üleüldse tekib küsimusi, siis kahekesi on seda palju mugavam ära lahendada. Kui keegi jääb siiski hiljaks, siis teine õpetaja saabki teda aidata ja lühidalt ära seletada, mis toimub.

Üleüldse, hilinemist võiks mitte karistada vaid kohalolu premeerida. Iga õpilane, kes on kohal saab ütleme 1p oma punktidele juurde iga tunni eest. Või nt, kui sa pole KORDAGI hilinenud, siis saad märgatava punktisumma oma lõpuhindele juurde (või kontrolltööle või mis iganes kontrollsüsteemile, mille põhjal kujuneb hinne). Märgatav, ehk siis selline, mis paneb mõtlema üldse selle variandi üle. Ei hakka täpsemalt seletama ja juurdlema, mis on plussid ja mis miinused.. las ma unistan :D

Muidugi lisaefekti annaks juurde, kui klassid poleks mitte 30+ suurusjärgus vaid max 15... ja veel parem kusagil 10 õpilast klassis. Õpetaja saab palju paremini hakkama väiksema grupiga ja ka personaalne lähenemine on suurem. Sellisel juhul pole vaja kahte õpetajat ja kui eelmise variandi puhul olekski vaja kahte õpetajat, et lihtsalt grupiga paremini hakkama saada, siis üks õpetaja ongi võetud umbes 15 õpilase kohta ja õpetajate arv mõlemal korral oleks sama.

Iseenesest kujuta ette kui lahe oleks kui klassi ees oleks kaks õpetajat töötamas tandemina. Nad teevad omavahel nalja, mitte õpilaste üle (mõned õpetajad teevad nii, et meeldida teisele osale õpilastest nt). Väga rasked on tekkima "lemmikud", sest õpetajad on erinevad ja suudavad olukorda tasakaalustada. Vahele ei jää ainest tähtsat infot, sest mida üks inimene ei märka, seda märkab teine jne jne.

Igas müügikoolituses räägitakse, et palju suurema eelise annab see, kui müügikohtumisele mindakse kahekesi. Sama lugu on ka selle juhtumiga.

Nimi, sugu, sünniaasta

Esimesed päris koolipäevad on möödunud - sissejuhatavad tunnid on nüüdseks iga klassiga läbi.

Mõtlesin, kuidas sisustada 2 tundi sissejuhatavat tundi. Ok, üheks osaks on kindlasti aine lühitutvustus, kuid mis veel? Arvasin, et lihtsalt nimede üles lugemine on liiga igav ja selliselt need nimed küll kindlasti meelde ei jää.

Igaühele esitasin küsimused:
Nimi
Sugu
Sünniaasta

Lisaks veel lemmikfilm (või kui seda pole, siis mingi suvaline küsimus) ning "Mis sinust saab, kui selle kooli ära lõpetad?"

Soo küsimus tekitas kõige rohkem põnevust. Milleks ma sellise küsimuse üldse küsisin? Ma mõtlesin päris pikalt, milliseid küsimusi tasuks küsida ja mida mitte. Ei tahtnud küsida, millises koolis varem õppisid, sest see ei ütle midagi. Tegelikult ka sünniaasta on päris mõttetu küsimus, sest seda lihtsalt pole vaja teada. Sugu on ju iseenesest ka seda tüüpi.. Ma ju saan sugu määrata lihtsalt peale vaadates..

Esialgne idee oli selles, et vaadata, kas kasvõi keegigi küsib minu käest: "Miks sa küsid sellist küsimust?". Kahjuks küll keegi ei küsinud seda (kokku neljast erinevast klassist). Küll aga tuli välja, et sellest sai päris korralik jää lõhkumise küsimus, kuna igaüks üritas vastata omamoodi humoorikalt.

Hiljem ka seletasin ära, et on palju nö. mõttetuid asju, mida räägitakse/küsitakse ja ka koolis tuleb mõelda oma peaga - eristada, kas info on vajalik. Kui tekib mingigi kahtlus, siis küsida, miks seda öeldi/küsiti - milleks see vajalik on? Kui sulle antakse hea põhjendus, siis tasub ehk ka isegi meelde jätta.

Lemmikfilm ja viimane küsimus oli lihtsalt selleks, et ei oleks lühiküsitlus ja filmi kaudu saab ehk teada mõnda huvitavat filmi, mida ise näinud pole. Lisaks sellele jääb võib-olla mõni nimi tänu sellele paremini meelde.

Ei tea, kas teiste klasside tutvumisel küsin uuesti sugu, võib-olla see pole enam aktuaalne. Võib-olla on see küsimus juba levinud ja enam see poleks isegi naljakas ka. Täna juba ei tahetud vastata sellele küsimusele ja ega ma väga ei sundinud ka. On huvitavaid küsimusi välja pakkuda?

Õppenõukogu

Täna oli minu jaoks esimene õpetajate koosolek ja ka esimene õppenõukogu.

Tegelikult ma väga palju ei tahtnudki kirjutada vaid lihtsalt juhtum ära jäädvustada. Kõige pingettekitavamaks olukorraks oli vist see, kui 25-24 häälte jagunemisel otsustati õpilane õppevõlgnevuste pärast nimekirjast kustutada.

Õpetajate esitlusoskus

Täna oli meie koolis eelmise aasta projekti raames tehtud e-õpiobjektide kaitsmine.

E-õpiobjekt on sisuliselt kodulehekülg mingil konkreetsel teemal, mida õpetajad saaks kasutada oma tunni ettevalmistamisel, lisatöö andmisel jne. Samas, teemast rohkem huvitunud õpilastel oleks võimalus midagi juurde õppida. Teoorias on ju ilus.. Põhiprobleem: Selle eest saab raha (suhteliselt hästi).

Jah, tehtud töö eest on mõnus raha ka saada, kuid näis, et õpetajad tegidki neid projekte puhtalt raha pärast. Näiteks ühes õpiobjektis oli kokku kogutud ja ära struktureeritud Wikipediast. Mitte midagi uut ega enda poolt - midagi põnevat ei ole üldse. Miks siis peaks õpilane või veel rohkem, õpetaja, just sellele lehele suunama, kui kõike saab kätte Wikist ja võib-olla sealt saab isegi rohkem.

Mis mind seda postitust kirjutama ajendas oli aga õpetajate esitlusoskus. (Postituse pilt on päris slide, küll aga mitte tänasest päevast.. aga ürpis sarnane) Esitlus toimus istudes laua taga. (võib-olla oli see mingi nõue) Kui lugeda Presentation Zen-i blogi ja Garr-i soovitusi üldiselt, siis praktiliselt kõik esitlused võiksid kuuluda gruppi: Kuidas esitlusi mitte teha.

Esineja istus tuimalt laua taga (parimal juhul esitleja küsis publikult küsimusi isegi :p ), slideshow oli julmalt teksitpõhine mõne vaikimisi taustaga, bullet pointe täis tipitud. Mõned esinejad ei teinudki muud, kui lugesid oma slaidshowd.

Lühemalt öeldes.. Oeh.. Tahtsin vaadata huvitavaid esitlusi (ja kui peaks see aasta sama projekt tulema, siis kuulata juba eelnevalt veidi maad), kuid vahepeal pani ikka mõtlema küll, kas see õpetaja annab oma tundi ka selliselt? Kas ma tahaks selle õpetaja tunnis istuda? Kui esimese küsimuse vastus on "jah", siis teise oma on kindlalt "ei".

Gossip

Esimese asjana tänasel hommikul liikus üle kooli (vähemalt üle kolmanda korruse) ruumide jutt, et üks õpetaja enam ei õpeta täiskohaga ja mis küll nüüd saab. Iseenesest uudis nagu uudis ikka, aga kuidas seda edastatakse (ja milleks?).. "Oh, Pille, tead, et Mart ei õpetagi enam meie koolis?!", "Täitsa läheb ära või?", "No ma ei tea täpselt, vist jääb poole kohaga ikkagi."

Jah, igas organisatsioonis on mingil määral kuulujuttudega kokkupuudet, kuid kuna mulle endale väga ei meeldi see teema, siis ise püüan oma suu ebavajaliku info koha pealt kinni.

I Teacher

Ok, tänasest päevast töötan ametlikult Rakvere Ametikoolis õpetajana sellel õppeaastal (2008-2009). Hakkan andma 2 ainet: Arvutiõpetus ning Majanduse ja ettevõtluse alused.

Selle blogi eesmärgiks on kajastada igapäevaseid ja organisatoorseid küsimusi siin koolis. Enda jaoks on hiljem tagantjärgi huvitav lugeda, kuidas siis mingi ajahetkel asi kulges. Ei luba, et iga päev hakkan postitama, aga korra nädalas vast ikka.