Motiveerimine

Mis motiveerib inimesi kõige rohkem?

Ma mõtlen üldises mõttes, laiendatuna kõikidele tegevustele. Kas selleks on omanikutunde tekitamine, tunnustus kellegi poolt, uhkuse tunne tegevuse üle või hoopis midagi muud?

Vabatahtlikult moodustunud töörühmades arutletakse muu hulgas ka nendel teemadel.

Muu hulgas küsisin ka õpilastelt endilt, mis neid motiveeriks paremini õppima ja oma kooli üle suuremat uhkust tundma? Kogusin neid meetodil, kus igale pingile jagatakse tühi paberileht, kuhu neil on vaja kirjutada kolm vastust. Kui see on tehtud, siis leht tuleb edasi saata. Ringiga tuleb ka neile üks leht vastustega. Sinna on vaja juurde kirjutada veel kolm vastust. Lehele ei tohi kirjutada seda, mis on juba seal kirjas. Nii ring jätkub kuni algsed ettepanekud leiavad omaniku või veel veidi rohkem.

Sain mõned huvitavad vastused, aga teema pani mind ennast ka väga tugevalt mõtlema ja endal ideid genereerima. Mulle endale tundus huvitav, kui loodaks rohkem ühendusi õpetajate ja õpilaste vahel. Üks variant oleks panna õpetajaid endid võistlema (kas siis õpilaste vastu või omavahel) ja üks võistlus oleks näiteks väitlus. Mind huvitaks väga, mida minu lemmikõpetajad arvavad mingil teemal. Kuna on seos selle vahel, kas õpetaja isiklikult on õpilase arvates lahe ning nende õppepanuse vahel sellesse ainesse, siis selline vahend võiks potentsiaalselt tõsta ka õppeedukust.

Võib-olla keegi loeb seda ning tahab ise ka midagi huvitavat pakkuda?
-----
Minu ettepanekud tervikuna:
TUNNUSTUS
* Panna paika selged ja läbipaistvad meetodid, mille alusel õpilastel on võimalik tunnustust saada. Nt. kas õpilane on initsiatiivikas ja on mingi ürituse vmt korraldanud. Head õpitulemused - peavad olema objektiivselt mõõdetavad, keskmine hinne ei ole kõige parem variant, sest erinevatel õpilastel on erinevad ained isegi samal kursusel ja hinne võib sõltuda õpetajast ning õppeainest. Näiteks võib arvestada ainult põhiainete hindeid vmt.
* Tunnustada õpilasi millegagi, mis paneb neid seda tunnustust tahtma. Kiidukiri ei ole just kõige suurem motivaator, mille poole püüelda.
Võib-olla saab kuidagi stipendiumeid kasutada selliselt, et osa summast kasutada tunnustamisele, sest stipendium on ju ka tunnustamine ja eelarves umbes sarnase kirjeldusega.
* Stipendium suuremaks ja defitsiitsemaks. Ehk siis selleks, et stipendiumit saada ei piisa vaid tundidest osalemisest vaid on eritingimused, mida tuleb täita. Nt. keskmine hinne. Lisatingimus võib olla ka õppeväline aktiivsus vmt. Praegu saavad peaaegu kõik stippi kuigi üldiselt on nii, et kui öeldakse, et saadakse kusagil stipendiumit, siis tähendab see mingisugust erilist tasandit. Õpilane, kes saab stipendiumi on tublim kui need, kes ei saa (see ei tähenda, et keskmine hinne on kõrgem)
* Objektiivsemaks õpitulemuste hindamiseks võib korraldada nö siseeksameid. Põhikoolis, kus ma õppisin tehti seda tüüpi töid ja nimetati neid ainetundjateks. Ehk siis igas klassis on igas aines oma ainetundja. Kõik klassid teevad ühe töö igas aines (või teatud ainetes) ning lihtsalt inimene, kes saab parima tulemuse on selles aines ainetundja. Õpilased, kes on rohkemates ainetes ainetundjad kutsutakse kuhugi vastuvõtule või premeeritakse kuidagi muul moel. Objektiivne on ta selle tõttu, et õpilast võrreldakse enda klassikaaslastega ja kõigil on võimalus parimat tulemust saada. Lisaks see tõstab tunduvalt taset. Kui selles põhikoolis jäeti enamikes ainetes selline võistlus ära, siis nende ainete tase ka langes.

ÕPPETÖÖ
* Loov õpetaja. Kui teha selline väike katse ja tuletada meelde 5 viimast peaosatäitja eest saanud Oscari näitlejat või 10 kõige rikkamat inimest, siis enamik inimesi jääb sellega jänni. Peaaegu kõik aga mäletavad 3 õpetajat, kes on neid kõige rohkem mõjutanud. Võimalusel õpetajaid arendada ja motiveerida neid kasutada uusi meetodeid. Motiveeritud õpetaja tõstab tugevalt ka õpilaste motivatsiooni õppimiseks. See peaks minema küll pigem õpetajate töörühma, aga panna õpetajad nt väitlema mingisugustel teemadel.
* Lahedad/mõnusad klassiruumid. Kasvõi oleks võimalus kasutada selliseid klasse, kus lauad on ringis (mitu sellist klassi oleks kooli peal), kus üldse pole laudasid ega toole. Üleüldse võib-olla igale õpetajale oma klassiruum (või mõne õpetaja peale üks), kes saaks seda igatemoodi korraldada. Võib-olla seda on keeruline toestada, aga minu meelest oleks see lahe.
* Tunniplaani korraldada nii, et erinevad tundide grupid teatud päevadel regulaarselt. Ehk siis näiteks humanitaarsemad ained esmaspäeval ja kolmapäeval, reaalsemad ained teisipäeval ja neljapäeval ja reedel miskit muud vmt. Mina olen märkanud, et kuna me õpime teisipäeviti ja neljapäeviti matemaatika eksamiks, siis ka siis, kui me ei saa nendel päevadel kokku tunnen ma, et tahaks matemaatikat õppida. Sama ka jõusaaliga.. nendel päevadel, kui ma olen harjunud trenni tegema, siis on tugevam kihk ka trenni minna (ja just kindlatel päevadel kindlaid lihaseid treenida). Võib-olla see tõstab õppetöö efektiivsust.
* Individuaalsed õppegraafikud. Ma saan aru, et see võib olla ülikeeruline teostada ja kindlasti mitte esimesi prioriteete, aga erinevad katsed (osad koolid on sellist süsteemi kasutanud) on näidanud, et selline lähenemine aitab tulemusi parandada. Ehk siis aine alguses panevad õpilased ise endale eesmärgid paika. Neile antakse küll kohustuslikud teemad, mida tuleb läbida ning võib-olla mingisugused minimaalsed nõuded (riigi poolt seotud õppekava), kuid nad saavad ise paika panna, mis kuupäevadeks nad midagi esitama peavad ning kui sügavuti millist teemad nad tahavad võtta jne. Selliselt saaksid õpilased palju rohkem vabadust õppida rohkem neid aineid, mis neile tõsiselt pinget pakuvad ning väga minimaalsel tasemel neid, mis ei meeldi. Need, kes nii ehk naa on nö kolmelised ja veavad ennast läbi saavad seda teha omal vabal tahtel ja ei saa olla sellepärast "lahedad", kui vähe nad õpivad.
* Kaks õpetajat suure klassi peale. Kaks õpetajat suurendab tõsiselt tunni efektiivsust. Kõigepealt võib tekkida arutelu, mõlemad õpetajad tahavad endast parima anda teise õpetaja silmis, nad saavad alati öelda, mida keegi tegi hästi või halvasti, mõlemad saavad üksteist täiendada, kui üks õpetaja räägib mingil teemal, siis teine saab näiteks jooksvaid küsimusi lahendada ja veel paljugi muud. Ka sellist lähenemist on proovitud teistes koolides. Ma ise olen seda proovinud. See on lahe. Kui hakata kritiseerima ja mõelda selle peale, et ressursse ei jätku, siis teha sellist lahendust mitte kõigi ainete jaoks vaid mõnede.
* Grupid poole väiksemaks. Mida väiksem grupp, seda paremini infot omastatakse. 10-15 on minu meelest optimaalne ning mõnus grupp, kus kõik saavad tunnist osa ja ka tulemused võivad olla paremad.
* Kõik kooli töötajad, kes on seotud õpilastega annavad tundi. Ma olen siiski seisukohal, et see oleks hea. Ma ei räägi täiskoormusest õpetaja kohast vaid korra nädalas või üle nädala toimuvast vabatahtlikust tunnist (aga näiteks iga õpilane võib valida ise, millisest tunnist ta tahab osa võtta) enda jaoks pädeval teemal. Kes teeb juhtimisest, kes finantsidest, kes töökorraldusest jne.
* Preemiatena puhkused. Isiklik õppegraafik lubaks tublimatel saada rohkem vaba aega õppetööst. Aga üldises mõttes, kasvõi tublimatele lubada sügis- ja kevadvaheaeg ning järelevastajad saaksid nendel päevadel oma võlgnevusi likvideerida. Ka nädal aega varem suvepuhkusele saada võib saada väga heaks preemiaks.
* Üleüldine kaasaegsem keskkond. Arvutiklassidesse elektroonilised tahvlid (või siis teistesse klassidesse ka), remont klassidesse ja mujal samuti.

AKTIIVNE TEGEVUS
* Rohkem klassidevahelisi võistlusi. Emakeelepäeva puhul toimunud võistlused olid lahedad ja tõid osad klassid tervikuna esile. Võib lasta õpilastel endal ka korraldada selliseid asju.
* Õpetajad, kes peaksid olema eeskujuks panna võistlema. Õpetajad on reeglina kellegi klassijuhatajad ja õpilastel tekib ka võistlusmoment, kelle õpetaja võidab. See võib ajendada neid toetama õpetajat või järgmine kord ise klassi uhkust esindades rohkem aktiivsed olema.
* Lasta õpilastel õpetajaid tundma õppida. Kui praegu õpilased teavad vaid neid õpetajaid, kes neile tunde annavad (ja ka võib-olla nad teavad vaid nägu ja parimal juhul veel ka nime), siis teisi nad ei teagi. Lasta õpilastel teha erinevate õpetajatega intervjuusid, erinevaid võistlusi koos jmt. Võistlustele koguda kokku õpetajaid ja õpilasi ning panna nad kokku. Jällegi, korraldada õpetajatele väitlus, mis toimuks nt üks kord kuus. Erinevatel kordadel on kas erinevad õpetajad või siis samad. Võib-olla korraldada mingeid võistlusi. Kui ma oleks õpilane, siis ma küll tahaks teada, mida minu jaoks tähtis õpetaja ühel või teisel teemal arvab.
* Õpetajate aktiivsem teavitamine koolis toimuvast. Kui Harle teeb siin koolis robootika tundi, siis vähesed teavad sellest. Ma üritan oma tundides alati rääkida huvitavatest võimalustest meie koolis ja ka väljaspool seda, kuid kui oleks mingi ühine andmebaas või mingi fail, mida saadetakse õpetajatele laiali, et nad saaks erinevaid võimalusi promoda oma tundides. Plakatid on küll toredad, aga üsna tihti neid ei loetagi (või loetakse liiga hilja). Võib-olla kodulehel selline avalik

OMANIKUTUNNE (uhkus)
* Ühe võimaliku tunnustusena kinkida lahedaid T-särke, pusasid ja muid riideesemeid (ka rinnamärke), kus oleks ära toodud RAK. Logo, nimi vmt. Tähtis on, et see ei oleks liiga täis topitud kooli logode ja muu taolisega, sest siis kaob tahtmine seda kanda ka vabal ajal.
* Erinevad võistlused siduda RAK-iga. Neid samuseid T-särke võiksid kujundada ka meie enda õpilased. Auhinnaks loomulikult mitte ainult need särgid vaid midagi huvitavamat. Praegu on probleem, et ei ole inimesi, kes teeks selliseid asju, aga üsna tihti on õpilased palju pädevamad disainerid ja tulevad väga lahedate tulemustega välja. Neid esemeid on võimalik hiljem kasutada kooli esindamisel erinevatel võistlustel (kokad nt) ja väliüritustel (firmakülastused vmt). Võib proovida ka neid esemeid müüa. Võib-olla tekitada süsteem, et mingi osa müügist saab selle eseme välja mõelnud meeskond või isik.
Sidumise all mõtlesin ka seda, et kui viktoriin, siis teha kooli ajaloo kohta või praeguse süsteemi kohta (mis osakonnad meil on ja kes on osakondade juhatajad jne). Kui kirjandi- või essevõistlus, siis seotud meie kooliga (kasvõi see samune "Kuidas õpilasi motiveerida RAK-is?"). Kui luulevõistlus, siis jällegi kooliga seotud jne.

Koolikell

Arutasime ühel päeval, milline peaks olema koolikell. Kas tirisemine on ok või võiks olla miski lahedam? Kas paljudes koolides kasutatav meloodia on ok või võiks olla veel midagi lahedamat? Kas mingisugune muusika ongi see lahe?

Nüüd ma siiski arvan, et koolis ei peagi koolikella olema. Minu unistuste koolis küll ei oleks. Kuhu jääb väide, et õpetaja lõpetab tunni? Miks on koolikell üleüldse vajalik?

Õpetab õpilast mitte hiljaks jääma? Aga need, kes tahavad hiljaks jääda, teevad seda ka siis, kui kell on juba helisenud. Ka siis kui on kahese helisemise süsteem.

Õpetab distsipliini? Millest me üldse räägime? Mis on üldse distsipliin ja kas seda tuleks üldse selliselt õpetada?

Keskne süsteem? Kõik alustavad ühel ajal ja lõpetavad samuti ühel ajal. Milleks seda vaja on? Kas ilma kellata ei suudetaks seda teha?

Üleüldse, üsna lihtne on süsteeme tööle rakendada sätestades reegleid ja piiranguid, aga hoopis keerulisem on inimest vabatahtlikult teatud viisi käituma panna. Kui Säästu Marketis sa ei saa minna sissekäigust sisse, võtta oma Walteri pudeli ning kohe kassa juurde pöörduda, sest vahepeal seisab konservidest sein, siis Selveris on õlu lihtsalt (või mingi muu toode, mille järgi inimesed poes käivad.. sai) tagumises osas ja sa pead kogu ala läbi käima (ning ehk tahad veel midagi oma korvi lisada).

Küsimus on usalduses. Keda me siis ei usalda? Kas õpetajat, et ta laseb õpilased varem tunnist ära? Või õpilasi, kes petavad õpetaja ära?

Miks peaks õpetaja õpilasi varem tunnist välja laskma. Võib-olla sellepärast, kui pole mõtet mõnikord niisama istuda, aga see on juba pigem õpetaja viga, kui ta ei suuda piisavalt huvitavat materjali piisavaks ajaks ette valmistada. Kui tund on huvitav, siis õpilased ei tahagi sealt alati 10 minutit enne tunni lõppu jalga lasta.

Miks me siis üldse imestame, et töötajad vaatavad pool tundi enne tööpäeva lõppu iga minuti tagant kella. Miks ei meeldi reeglina inimestele töötada kellast kellani.

Kas me valmistame ette töölisi töökohtadele, millega saaks vabalt robotid ka hakkama või tahame luua inimesi, keda on tõesti ühiskonda vaja?

Jah, küsimusi oli kuidagi väga palju, aga minu unistuste koolis tõesti ei oleks vaja koolikella.

Haridusfoorum 2008

5-6 detsembril leidis aset Haridusfoorum 2008 ja sel korral toimus see Lääne-Virumaal.

Kuigi ma tahtsin väga võtta osa mõlemist päevast, siis olin juba varem planeerinud minna Robotexile ning sellega läks kauem aega, kui ma arvasin. Küll aga jõudsin õhtusele pidulikule õhtusöögile ja öödiskussioonile. Muu hulgas arutati (kaks inimest ees ja publik koos sõnaõigusega), kas põhikool on ainult tuim drill või miskit muud, kas hariduse eest peaks keegi seaduse järgi ka vastutav olema (ning kes), milliseid inimesi me tahame koolist saada, kas inimesed teevad koostööd vajadusest või hädavajadusest jne.

Kui Lauri kirjutas ükspäev Industrialismist - puhaku ta rahus, siis kuigi see nö väitlus (mis oli sisuliselt enam-vähem viisakas vaidlus) oli mõeldud niisama inimeste mõtete liigutamiseks ja emotsioonide esile toomiseks, ei jäänud ma väga rahule, et sel teemal pikemat diskussiooni ei tahetud teha. Kui esineja väitis, et meil ongi vaja inimesi tööstusesse ja ma ütlesin, aga võib-olla 21. sajandil vaataks hoopis teise nurga alt seda olukorda ja kasvataks hoopis loovaid ja huvitavaid inimesi ning jätaks tuima töö robotitele (kusjuures enne seda just nad rääkisid tehnoloogiast). Selle peale vastati ainult, milline on siis see huvitav inimene (minult vastust küll ootamata)? Oleks võinud ju rääkida, kas meil oleks pakkuda kõigile inimestele loovaid kohti või meil on siiski vaja ka tuima tööd tegevaid inimesi, mis on üldse see tuim töö ja mis on loov - kus jookseb piir, kas tuima tööd saaks hoopis huvitavaks muuta, kas ei jääks töökohtadest puudust jne.

Muidugi, mida tähendab üldse huvitav inimene? Seda küsiti hiljem õhtul veel korra minu käest, mida ma selle all mõtlesin. Jah, eks see sõnastus on veidi kehv, kuid kuna ma ei saanud ka midagi vastu öelda, siis leppisin sellega, et seletan ära vähemalt ühele inimesele, mida ma mõtlesin. Lihtsamalt öeldes mõtlesin inimest, kes mõtleb oma peaga. Kas see on ka kehv sõnastus?

Laupäeval leidis aset paar paneeli, kus esitleti ka eelmise päeva rühmatööde tulemusi. Oli üsna huvitavaid esitlusi (ja teemasid) kui ka vähem huvitavaid. Täpsemalt lubati paigutada kogu materjal ka Haridusfoorumi lehele: www.haridusfoorum.ee

Minu jaoks oli see päev üsna tulemuslik, kuna sain tuttavaks mõne väga huvitava inimesega ja nägin, et on Eestis ka teisi inimesi, kelle arvamus ühtib minu omaga. Neid, kes näevad ka neid samu probleeme haridussüsteemis ja pakutavad lahendused on ka sarnased nendele, mida mina välja pakuks. Kahjuks see grupp oli teiseks päevaks koondunud umbes 20-30ks inimeseks ja minul tekkis küll küsimus, kes ja kuidas neid ideid siis teostama ka hakkab? Lõunavestluse ajal sama küsimust küsides oma lauakaaslaselt rahustas ta, et küll tasapisi juab info ka teostajateni.. Eriti valimiste eel pidavat nad hulganisti seda üritust külastama :)

Miks mitte üritada midagi ära teha varem?

Mina lahkusin foorumilt terve hulga märkmetega ja ideedega (ideid tuli sellel ajal üsna mitmeid) ja ka mõnede huvitavate kontaktidega.

Isiklikust vaatenurgast hämmastas mind veel see, et 4-5 inimest (kõik eraldi ja erinevatel aegadel) selle aasta toimkonnast küsisid, kas ma tahan järgmisel aastal toimkonnast osa võtta. Minul on selle üle vaid hea meel, kuid mainisin, et peab arvestama sellega, et suve keskel lähen sõjaväkke.. Lubasid ühendust võtta.

Unistuste kool

Kui me teeme erinevates klassides äriideede ajurünnakut, siis peaaegu igas klassis leidub üks grupp, kes tuleb välja ideega "Unistuste kool". Mis on raamatu Brain Rules ka üheks läbivaks teemaks. Raamat on mul hetkel pooleli, kuid mida rohkem ma seda edasi loen, seda rohkem ma tahaks kõiki neid mõtteid ellu ka viia. Kas just mingisuguses praeguses töötavas (riigi)koolis või asutades midagi uut, see on juba teine küsimus.

Mida aga õpilased välja toovad oli üsna huvitav. Nimelt oma unistuste koolis oodatakse tegelikult üsna lihtsaid asju, mis ei ole üldse finantsiliselt kulukad. Jah, igasugused digitaalsed jubinad võivad asja veelgi huvitavamaks muuta, aga piisaks juba sellest, kui iga klassiruum oleks omamoodi kujundatud. Sa ei lähe mitte klassiruumi 219 vaid "ümmarguste toolidega klassi". Minule igal juhul meeldiks vähemalt mingisugunegi vaheldus liikudes ühest klassist teise.

Loomulikult väga tähtsaks teguriks on see inimene, kes seisab seal õpilaste ees. Siinjuhul toon välja ka küsimuse, millele olin ise ka mõelnud päris pikka aega. Kas suhe 1:30 on hea, kui tuleb arvestada sellega, et tuleb saavutada võimalikult suur materjali omandamine. Just nimelt omandamine õpilaste poolt, mitte tähtis ei ole hinded.

Kuidas mõõta õppeedukust? Kas ainult hinnete põhjal? Hinded on tegelikult üsna tähtis viis vaadelda õpilase edasijõudmist, aga ka seal võib sisse viia parandusi. Kuidas neid hindeid pannakse, mille eest?

John Medina kirjeldab muu hulgas ka, kuidas aju omandab informatsiooni ning kuidas võiks see toimuda kõige efektiivsemalt. Lisaks sellele puudutab ka une teemat. Me kõik oleme tundnud võimast une pealetulekut kusagil lõuna paiku ning põhiliseks valikuks on, kas võidelda edasi ja püsida ärkvel või lasta ennast pooleks tunniks unne. John-i arvates tuleks teha seda teist. Täpsemalt kirjeldab selle vajalikust ta mitme leheküljena oma raamatus.

Mina ootan sellise Unistuste Kooli teket. Miks mitte Eestisse? Miks mitte meie endi poolt?

Meil on üks tore tädi, see tädi on...

See tädi on üks koristajatädi.

Koolis on üks hästi tore koristaja. Praktiliselt esimestest päevadest peale on mul temaga kokkupuuteid olnud.

Ta on üks vähestest, kes viitsib mulle üldse midagi "kirjutamata" käitumistest rääkima. Millal peab toolid laua peale tõstma jne.

Lahe on ta sellepärast, et ta kunagi ei pahanda vaid üritab kõike ära seletada naeratusega, isegi kui ta tahaks pahandada. Kui ma kuulen: "German!", siis tean ma jälle, et olen midagi valesti teinud, kuid tean, et järgmine kord püüan ma täiest väest, et seda mitte korrata.

Igal juhul.. Rõõmsad ja positiivsed inimesed on lahedad.

Punamütsike - Tom Cruise ei ole surnud!

Pühapäeval, Starteri konverentsil oli sessioon loovuse kohta, mille viis läbi Lauri. Õppisime olla loovad :)

Üheks ülesande jaoks kirjutas Lauri elu24.ee lehelt suvalisi pealkirju ning jagas need rühmade vahel ära. Rühmad pidi nende põhjal tegema ühe stseeni punamütsikese näidendist antud pealkirja süžeel. Tulemused olid väga huvitavad ja süžeed oli ka endal huvitav välja mõelda.

Kuna Lauri hakkab üsna pea õpetama Roc al Mare koolis loovjuhtumist, siis ta tahtis näha võrdlusmomenti õpilaste ja (AIESEC-i) tudengite vahel. Ka minul tekkis sama huvi ja täna andsingi tunnis sarnase ülesande. Mõned õpilased ei saanud koheselt aru, mida neil teha paluti (võib-olla ma seletasin halvasti), kuid laias laastus olid väljundid mitte vähem huvitavad. Ideed olid head, kuid mõnel puhul võis vahele tulla väike argus klassi ees esineda.

Mulle isiklikult meeldisid "Tom Cruise ei ole surnud" ja "Austraallanna lõhnab nagu mädanev kala"

On mingeid huvitavaid ideid veel pakkuda?

Enamuse tahe

"Robi oli äbarik, prillidega paks
Neljad viied ei teind ta elu paremaks
Kui klassi enamus on prillideta sportlased
Siis selge on, et Robi prillid pooleks murtakse"

Eriti esimese kursuse (10kl) õpilaste hulgas on näha tugevat vägivaldsust. Isegi kui kätega kallale ei minda, siis nähvamised ja paberitükkidega (jmt asjadega) loopimisi tuleb ette.

"Robi oli äbarik prillidega paks
Kui ta lahti tegi suu, käis vastu hambaid laks
Ja kui Robi kolki sai, sai mitme mehe vahel
Tema kolkimine oli enamuse tahe"

Näha on, et kui hakatakse kellegi kallal norima, siis võetakse ette 1-2 sihtmärki. Üldiselt on selleks 1 konkreetne õpilane.

"Mõned mehed on ikka vankriratta vahel
Kui see vanker on rahva enamuse tahe
Mõned mehed lausa laiaks litsutakse vahel
Litsumine alati on suure massi pahe
Ja enamuse tahe"

Põhjuseks võib olla mitu asjaolu: alates sellest, et norija sõbrad arvavad, et ta teeb lahedat asja kuni selleni, et noritav ise käitub nii ärritavalt, et "tugevamad" tahavad temast vabaneda.

"Robert on nüüd tähtis nina suure persega
Ta tahe ühtub antud hetkel rahva tahtega
Ja arvake, kas mäletab veel koolipõlve ta?
Mida talle vähemuses olek õpetas?
Kas on ta siis nüüd peksasaajate poolt?
Kas porislamajate eest kannab ta hoolt?
Oh ei, oh ei, teda elu õpetas
Et ise tuleb kisada koos enamusega"

Ja nüüd ongi see mõtlemiskoht. Mis saab sellest inimesest, keda kiusatakse? Kas ta hakkab hiljem ise nõrgemaid kiusama? Kas ta jääb väga kinniseks ja kasvatab endale miljon kompleksi? Kas temast saab lõpuks tolerantne inimene?

"Ma aktsepteerin vähemusi maaslamajaid
Ma ei seedi massi najal püstipüsijaid
Ma pooldan dissidente, kes ise mõtlevad
Ma ei seedi neid, kes kisavad koos massiga
Ei seedi neid, kes läände lähvad raha tegema
Kui leidub neid, kes rabavad siin näljapalgaga
Ma olema pean nende poolt, kes vankriratta vahel
Mind ei pea huvitama, mis on enamuse tahe"

Kui küsida minu käest, mida ma arvan, mis sellest lapsest saab, siis mina olen tegelikult seda olukorda jälginud küll (ja juba ammu) ning saavad nendest kõik. On neid, kes kasvades muutuvad tugevamaks ja hakkavad ise kiusama kui ka neid, kes hakkavad mõtlema ning püüavad ise mitte traditsiooni jätkata. Kahjuks on piisavalt ka juhtumeid, kus laps võib lõpetada enesetapuga või mõne hullema teoga.

Kas tolerantne on ikkagi nii mõistev või ta lihtsalt mäletab oma valusat lapsepõlve ja hoiab "omadega" (kiusatavatega) ühte ning püüab neid aidata?

Nüüd tuleta ise meelde, kes sa olid koolis? Kes sa olid algklassides? Kes keskkooli tasemel (kus keegi võib-olla ei teadnud, kes sa varem võisid olla)? Milline sa olid ülikooli ajal? Milline oled sa siis praegu? Minu meelest on see väga tähtis mõtlemiskoht, millest inimesed üldse ei taha rääkida ja unustavad sellele tähelepanu pöörata.

Tsiteeritavad lõigud on lüürika laulust "Enamuse tahe" - J.M.K.E.